Kui riike veel polnud     

     Me ei tea täpselt, milline oli ürgsete inimeste elu, kuid võib oletada, et see erines paljuski meie elust.

          Pärast jääaega rändasid mööda maad küttide jõugud, kes pidasid jahti metshobustele, põhjapõtradele ning mammutitele, püüdsid kala ja kogusid metsikuid söödavaid taimi. Nad kandsid loomanahkadest riideid ja valmistasid kivist relvi ning tööriistu. Arheoloogid on leidnud väljakaevamistel ka nende asulapaikade jäänuseid.
1. Loe, kuidas kujutab mammutiküttide elu kirjanik ja ajaloolane Eduard Storch.
4-7-5-1.jpg (62172 bytes)

                                  Mammutikütid   I           Eduard Storchi järgi.

     Suure ja võimsana väänleb Dyje jõgi loogeldes läbi maastiku, hargnedes ja ühinedes väikeste sootidega, joostes läbi mädasoode. Sääse ja kärbsepilved hõljuvad soo kohal ning torgivad halastamatult kõiki loomi ja inimesi, kes läbivad seda madalikku.
     Kõrgendikul, jõe ja mäeharja vahel mängib salkkond paljaid lapsi. Siin puhub mahe tuul, mis peletab eemale tüütud putukad. Ivakese aja eest olid poisid siit tüdrukud minema ajanud ja neid kividega ähvardanud. Nad ei tahtnud koos tüdrukutega mängida, sest poistest kasvavad kord kütid, kes võitlevad karude, mammutite ja ninasarvikutega, kuidas nad siis võiksid end alandada selleni, et mängivad koos tüdrukutega, kes mäluvad loomanahkasid. Mehed on isandad, olgu nad pealegi nii väiksed, et ei jaksa vibugi pingule tõmmata. Kuid sellest hoolimata on lapsed mänguhoos varsti jälle koos. Kõik on ühtviisi osavad - nad jooksevad, hüppavad ja ronivad puude otsa.
     Korraga kukub üks jõngermann suurte kivide vahele. Tema õlast ja laubast voolab verd. Naakmann tõusebki püsti, silmis suured pisarad ja väänleb valust. Kohemaid jooksevad poisid tema juurde; nad seisavad tema ümber, et pilkavalt naerma pahvatada, niipea kui ta töinama pistab.
     Poisipõngerjas saab aga valust võitu ja veab näole pingutatud grimassi. Teiste pilge on hullem kui nälg, hullem kui pakane - see on talumatu nagu tuli. Juba on poisikese hinge surutud küttide seadus, mida on selles jõugus sugupõlvelt sugupõlvele pärandatud. See seadus ütleb, et kes jääb alla kehalisele valule, see ei kõlba kuhugi. Seesugust jälitagu täie õigusega pilge, sest ta on jõugu teistele liikmetele koormaks raskes eluvõitluses.
     Poiste suu jäi lukku. Põrnikas on tubli naakmann, ehkki ei jaksa veel puu otsa ronida ega kivi kuigi kaugele visata. Kõik poisid pistsid kooris karu moodi möirgama: "Houu-a! Houu-a! Houu-a!". See oli kiiduavaldus.
     Umbes 12-aastane kärmas poiss, kaela ümber nöörile aetud luutükkidest kee, näitas käega taeva poole... Helesinises laotuses tiirles kull. Korraga sööstis suur lind allapoole nagu kivi ja kadus padriku taha. Enne kui kägu oleks jõudnud kolm korda "kukku" hüüda, tõusis röövlind jälle ülespoole, küünte vahel põldpüü. "Kull... poisid!" ütles poiss. Tema hääl kõlas üsna karedalt. Võis märgata, et tal on raske sõnu välja öelda. Oma juttu täiendas ta rohkete käeviibete, näoliigutuste ja suuga.
     "Kopchem, põldpüüsid püüdma!" tegi poisile ettepaneku tema sõber, keda kutsuti Oravapojaks. Kopchem kiunatas nõusolevalt ja poisid seadsid sammud padriku taha. Veel kaks poissi ühines nendega ning nad hiilisid kulli laskumispaiga poole. Teel korjas igaüks enesele mõned parajad viskekivid.