Mammutikütid I
Eduard Storchi järgi.
Suure ja võimsana
väänleb Dyje jõgi loogeldes läbi maastiku, hargnedes ja ühinedes väikeste sootidega,
joostes läbi mädasoode. Sääse ja kärbsepilved hõljuvad soo kohal ning torgivad
halastamatult kõiki loomi ja inimesi, kes läbivad seda madalikku.
Kõrgendikul, jõe ja mäeharja vahel mängib salkkond paljaid
lapsi. Siin puhub mahe tuul, mis peletab eemale tüütud putukad. Ivakese aja eest olid
poisid siit tüdrukud minema ajanud ja neid kividega ähvardanud. Nad ei tahtnud koos
tüdrukutega mängida, sest poistest kasvavad kord kütid, kes võitlevad karude,
mammutite ja ninasarvikutega, kuidas nad siis võiksid end alandada selleni, et mängivad
koos tüdrukutega, kes mäluvad loomanahkasid. Mehed on isandad, olgu nad pealegi nii
väiksed, et ei jaksa vibugi pingule tõmmata. Kuid sellest hoolimata on lapsed mänguhoos
varsti jälle koos. Kõik on ühtviisi osavad - nad jooksevad, hüppavad ja ronivad puude
otsa.
Korraga kukub üks jõngermann suurte kivide vahele. Tema õlast
ja laubast voolab verd. Naakmann tõusebki püsti, silmis suured pisarad ja väänleb
valust. Kohemaid jooksevad poisid tema juurde; nad seisavad tema ümber, et pilkavalt
naerma pahvatada, niipea kui ta töinama pistab.
Poisipõngerjas saab aga valust võitu ja veab näole pingutatud
grimassi. Teiste pilge on hullem kui nälg, hullem kui pakane - see on talumatu nagu tuli.
Juba on poisikese hinge surutud küttide seadus, mida on selles jõugus sugupõlvelt
sugupõlvele pärandatud. See seadus ütleb, et kes jääb alla kehalisele valule, see ei
kõlba kuhugi. Seesugust jälitagu täie õigusega pilge, sest ta on jõugu teistele
liikmetele koormaks raskes eluvõitluses.
Poiste suu jäi lukku. Põrnikas on tubli naakmann, ehkki ei
jaksa veel puu otsa ronida ega kivi kuigi kaugele visata. Kõik poisid pistsid kooris karu
moodi möirgama: "Houu-a! Houu-a! Houu-a!". See oli kiiduavaldus.
Umbes 12-aastane kärmas poiss, kaela ümber nöörile aetud
luutükkidest kee, näitas käega taeva poole... Helesinises laotuses tiirles kull.
Korraga sööstis suur lind allapoole nagu kivi ja kadus padriku taha. Enne kui kägu
oleks jõudnud kolm korda "kukku" hüüda, tõusis röövlind jälle ülespoole,
küünte vahel põldpüü. "Kull... poisid!" ütles poiss. Tema hääl kõlas
üsna karedalt. Võis märgata, et tal on raske sõnu välja öelda. Oma juttu täiendas
ta rohkete käeviibete, näoliigutuste ja suuga.
"Kopchem, põldpüüsid püüdma!" tegi poisile
ettepaneku tema sõber, keda kutsuti Oravapojaks. Kopchem kiunatas nõusolevalt ja poisid
seadsid sammud padriku taha. Veel kaks poissi ühines nendega ning nad hiilisid kulli
laskumispaiga poole. Teel korjas igaüks enesele mõned parajad viskekivid.
|
