Paarkümmend surnut lamas sõiduteel. Paarkümmend padrunitaskut - see oli tubli saak Gavroche`ile, soliidne padrunitagavara barrikaadi jaoks.
     Ümberringi oli kõik kaetud suitsuga nagu paksu uduga. Suits hajus, siis tihenes kõik uuesti. Suits tegi valge päeva pimedamaks ja vastased lühikese tänava üks ühes, teine teises otsas peaaegu ei näinudki teineteist.
     See pimedus oli Gavroche`ile abiks. Suitsukate ja tema väike kasv võimaldasid tal tungida kaunis kaugele. Esimesed kuus või seitse padrunitaskut tühjendas ta peaaegu ilma ennast hädaohtu viimata. Ta roomas kõhuli, neljakäpakil, hoides korvi hammaste vahel, libises, väänles nagu madu, hiilis ühe surnu juurest teise juurde ja jätkas korvi täitmist padrunitega.
     Barrikaadist ei olnud ta veel kaugel, kuid ükski ei julgenud teda hüüda, kartes sõdurite tähelepanu temale juhtida.
4-7-14-3.jpg (20877 bytes)      Tema aga tungis üha kaugemale ja kaugemale, ronis kohani, kus suits oli juba hajunud. Sõdurid, kes olid varjul sillutuskividest kaitsevalli taga, ja need, kes olid kobaras koos tänavanurgal, märkasid mingit punkti, mis suitsu sees liikus.
     Parajasti sel hetkel, kui Gavroche tühjendas kivitulba juures lamava tapetud seersandi padrunitaskut, tabas kuul surnukeha.
    

     “Pagana pihta!” hüüdis Gavroche. “Tapavad minu surnuid!”
     Teine kuul lõi sädemeid tänavasillutisest tema lähedal, kolmas aga paiskas ümber tema korvi. Gavroche vaatas ümber ja nägi, et tulistatakse tänavanurgalt. Ta tõusis püsti, ajas enda täies pikkuses sirgu, raputas pead, suunas teda tulistavate sõdurite poole pilkava vaate ja hakkas lõbusalt ning trotslikult laulma. Siis võttis ta korvi üles, korjas kõik väljakukkunud padrunid kokku, lähenes laskuritele veelgi enam ja hakkas tühjendama veel üht padrunitaskut. Neljas kuul lendas temast vilistades mööda, Gavroche jätkas laulu. Ka viiendale vastas ta lauluga.   
     Vaatepilt oli kohutav ning ülev. Gavroche seisis kuulide all ja narris tulistajaid. Paistis, et ta ennast kogu hingest lõbustab. See oli varblane, kes narris jahimehi. Iga lasu peale vastas ta uue laulusalmiga. Tema pihta sihiti vahetpidamata, kuid teda ei suudetud tabada.
     Sõdurid naersid teda tulistades. Ta heitis pikali, kargas püsti, peites enese mõnda väravatühemesse, ilmus uuesti nähtavale, jooksis eemale, jooksis lähemale, naeris kartetsilaskude all, näitas pikka nina, ning samal ajal tühjendas padrunitaskuid ja kogus padruneid. Seltsimehed värisesid hirmust, jälgides teda barrikaadilt, tema aga aina laulis. Kuulid kihutasid teda taga, tema aga oli kuulidest nobedam. Ta mängis surmaga peitust. Ent siis sai üks õel ning tabav kuul vapra poisikese kätte. Gavroche lõi vaaruma ja
kukkus. Barrikaadilt kostis kohkumishüüd. Gavroche ajas end püsti, verenire jooksis ta näolt alla. Gavroche tõstis mõlemad käed, vaatas sinnapoole, kust oli kõlanud lask, ja hakkas uuesti laulma. Aga salmi lõpetada te ei jõudnud: teine kuul katkestas ta laulu igaveseks.Seekord kukkus ta näoli sillutisele ja jäi vait.
     Väike poisike ja suur kangelane oli langenud.

      Gavroche elu oli täis loendamatuid seiklusi. Pariisi tänavad olid talle koduks,vaeslapsed, kodutud plikad ja poisid kaaslasteks. Kui Pariisis puhkes ülestõus kuningavõimu vastu, oli Gavroche õiglust nõudvate võitlejate seas.
    Nüüd sa tead, kuidas see vapper poisike surma sai.