Edward viis Tomi ühte lossi rikkalikult sisustatud tuppa, mida ta oma kabinetiks nimetas. Tema käsul toodi Tomile selline pidusöök, millist poisi silmad polnud veel kunagi näinud. Prints saatis temale omase armastusväärsusega teenrid minema, et need oma arvustavate pilkudega ei segaks tema alandlikku külalist. Seejärel võttis ta Tomi kõrval istet ja küsitles teda samal ajal, kui viimane sõi.      "Mis su nimi on, vennas?Ja kus sa elad?"      "Olen Tom Canty, kui lubate, sir. Minu kodu on Prahihoovis."      "Prahihoov, milline veidrus! Kas sul vanemaid ka on? Mulle näib, et sind just liialt ei hellitata."      "Jah, on küll, kuid minu pärast võiksid nad ka olemata olla. Isa peksab mind iga kord, kui ta on mõistuse ära joonud, aga ema on mul hea."      "Kas sul teenrid ka on?"      "Oo, kas sir arvab, et mul on teenrid?"      Väike prints uuris hetke üsna tõsiselt väikest kerjust ja küsis siis:      "Aga, palun, miks siis mitte? Kes aitab sul siis õhtul lahti riietuda ja hommikul riidesse panna?"      "Ei keegi, sir. Pean ma siis riieteta magama?"      "On sul siis ainult ühed riided?"      "Aga muidugi, teie kõrgus. Mida peaksin ma rohkematega peale hakkama. Mul pole ju kahte keha."      "Missugune kummaline arusaamine! Anna andeks, kui sind solvasin! Aga jutusta mulle nüüd oma Prahihoovist. On sul seal ka lõbus elada?"      "Kui tõtt öelda, sir, siis elu oleks tõepoolest lõbus, kui ainult kõht pilli ei lööks. Mõnikord meie, Prahihoovi poisid, peame omavahel kaikalahinguid. Me korraldame võidujookse, sir, et näha, kes meist on kõige väledam."      "See oleks mulle meele järgi. Räägi edasi."      "Suvel, sir, me sumame ja supleme kanalis ja jões, surume üksteist peadpidi vee alla, pritsime veega, sukeldume ja kisame ja laseme kukerpalli ja ..."      "Kogu oma isa kuningriigi annaksin selle eest, kui vaid kordki saaksin seda lõbu maitsta. Kui ma vaid saaksin end säärastesse riietesse panna nagu sinu omad, saapad kordki jalast heita ja kordki poris pillerkaari lüüa, ilma, et keegi mind noomiks või keelaks..."      "Aga mina... kui ma vaid kordki saaksin sääraseid rõivaid kanda, nagu need sinu seljas, üksainus kordki..."     "Oo! Kas tõesti tahad seda? Kui nii, siis sündigu sinu tahtmine. Võta seljast oma räbalad ja pane asemele need toredad rõivad. Me õnneaeg on küll üürike, kuid selle eest küllalt huvitav. Lõbutseme nii kaua, kui suudame ja vahetame nad siis jälle, enne kui keegi meid tülitama tuleb."      Mõni minut hiljem katsid väikest Walesi printsi Tomi lipendavad räbalad, Tomi aga ehtisid kuninglikud suled. Mõlemad astusid suure peegli juurde, seisid külg külje kõrval selle ees ja - ennäe imet! - näis, nagu polekski mingit muutust toimunud.      "Sul on ju samasugused juuksed, samasugused silmad ja hääl nagu minul. Ja ka su nägu on minu moodi. Keegi ei suudaks öelda, kes meist on Walesi prints," hüüatas väike prints. "Kuule, kas pole see mitte pigistuselaik sinu käsivarrel? See oli valvuritest julm ja häbiväärne tegu! Kui kuningas sellest kuuleks... Ära liiguta jalgagi kuni ma tagasi tulen," hüüdis kerjuserõivais prints ning sööstis uksest välja suurte väravate juurde.      "Avada! Väravad lahti!" Valvur täitis otsemaid selle käsu ning äigas läbi väravate tormavale printsile kõrvakiilu."Säh sulle kerjusekutsikas selle eest, mis ma täna tema kõrguselt sain!"      "Ma olen Walesi prints," karjus poiss vihaselt, " minu isik on püha ja puutumatu ja sind tõmmatakse võlla selle eest, et julgesid kätt minu külge pista!"      "Käi minema, totakas!" hõikas valvur samal ajal, kui irvitav rahvasumm printsi ümber piiras ja teda teed mööda edasi kihutas.