Ühel jaanuaripäeval oli Tom oma tavalisel kerjamisretkel ja tammus meeleheitlikult tund tunni järel palja jalu ja külmast lõdisedes ringi. Ta piilus sisse söögimaja aknast ja neelatas, kui nägi neid tohutuid lihapirukaid ja muid ahvatlevaid väljamõeldisi, mis seal välja olid pandud. Tomile polnud veel kunagi elus osaks langenud õnne midagi niisugust hamba alla saada.
     Tibas külma uduvihma, päev oli sünge ja nukker.
     Õhtul ei tulnud Tomil kaua und - valu saadud võmmudest, nälg ning naabrite sõim ja kaklus hoidsid teda ärkvel. Siis kujutles Tom end printsina. Ta sammus heledas valgusesäras kõrgete lordide ja leedide keskel, kuulas mõnuga veetlevat muusikat ja vastas talle teed tegeva rahvahulga hardaile austuseavaldustele kord naeratusega, kord printsiliku peanoogutusega.
     Kui Tom lõpuks hommikul ärkas ja enda ümber valitsevat viletsust nägi, tundus see talle tuhat korda viletsam ja vaesem. Tühja kõhuga lonkis Tom välja, kõik mõtted keerlemas öise unenäo ähmaste toreduste ümber. Ta hulkus sihitult linnas ringi, ise vaevu märgates, kuhu ta läks. Ühteäkki leidis Tom ennast Westminsteri lossi kõrval.
Rõõmsa üllatusega silmitses Tom tohutuid müüre, lossi kaugeleulatuvaid kõrvalehitisi, kurjaendelisi bastione ja kahuritorne, hiiglasuuri kullatud võrestikuga väravaid ja teisi Inglise kuningavõimu tunnuseid ja sümboleid.
     Kas tõesti pidi nüüd lõpuks ta südamesoov täide minema?See siin oli kahtlemata kuningaloss!

     Kummalgi pool kullatud väravaid seisis kaks elavat raidkuju, see tähendab, kaks sirget ja väärikat liikumatut sõjameest, pealaest jalatallani sädelevas terasrüüs. Väike Tom oma räbalais lähenes müürile ja möödus aeglaselt ja pelglikult valvureist. Ta süda peksles.
Korraga märkas ta läbi kullatud võrestiku nägusat ja tugevat, päikesest pruuniks põlenud poissi. Selle poisi rõivad olid üleni toredast siidist ja sametist ning need särasid kalliskividest. Ta puusal rippusid juveelidega ehitud mõõk ja pistoda. Jalas olid tal elegantsed punaste kontsadega poolsaapad. Peas kandis ta lustakat karmiinpunast mütsi, mille küljes rippus suur pärliga kinnitatud suletutt. Tema kõrval seisid mõned uhked härrad - kahtlemata tema teenrid.
     Oo! See oli prints!    
     Tomi silmis säras imetlus ja rõõm. Ta tahtis vaadata printsi nii lähedalt, kui võimalik. Ja veel enne, kui ta isegi aru sai, mida tegi, surus ta oma näo vastu väravavõrestikku.
Kuid samas kiskus üks valvureist ta toorelt eemale. "Vaata ette, kerjuseroju!" hüüdis ta poisile tagantjärele.
     Siis aga hüppas väike prints punetava näo ja vihast välkuvate silmadega värava juurde ning hüüatas:
     "Kuidas sa julged vaest poissi niiviisi kohelda! Kust võtad sa julguse selliselt käituda minu isa alamaga, olgu ta kasvõi kõige viimasem ja viletsam nende hulgast! Ava väravad ja lase poiss sisse."
     Sõdurid tõstsid tervituseks hellebardid, avasid väravad ja andsid uuesti au, kui neist möödus väike kerjus oma lipendavais räbalais, et ulatada oma käsi üliuhkele külluseprintsile.		 4-7-13-2.jpg (72667 bytes)

     "Sa paistad olevat väsinud ja näljane," lausus prints Edward. "Sinuga on vist halvasti ümber käidud. Tule minuga."