Revolutsioon

     Aja jooksul muutusid kuningriigid üha võimsamateks ja süvenesid vahed rikaste ja vaeste elu vahel.
     Loe, kuidas kirjeldab vaese kerjuspoisi Tom´i ja kuningapoeg Edwardi elu kirjanik Mark Twain raamatus "Prints ja kerjus".

               Prints ja kerjus                Mark Twaini järgi

     See juhtus vanas Londonis 16. sajandi teisel veerandil.
     Ühel sügispäeval sündis vaeses Canti nimelises peres poeg, keda siin kellelegi vaja polnud.
     Samal päeval nägi rikkas Tudorite nimelises perekonnas ilmavalgust teinegi väike inglane, keda oli vaja mitte üksi sellele perekonnale, vaid kogu riigile. Inglismaa oli teda juba nii kaua igatsenud ja oodanud ning tema eest jumalat palunud, et kui ta lõpuks tõesti saabus, pidi rahvas rõõmust otse hulluks minema. Inimesed, kes üksteist vaevu tundsid, embasid ja suudlesid üksteist ning nutsid rõõmupisaraid.
     Kogu Inglismaal ei räägitud enam millestki muust kui vastsündinust - Edward Tudorist, Walesi printsist. Too ise aga lebas samal ajal siidi ja sametisse mähituna ega aimanud midagi tollest kärast ja mürast, mis tema pärast löödi.
     Teisest lapsukesest, Tom Cantyst, kes viletsaisse räbalaisse mässituna oma asemel lebas, ei räägitud aga kuskil. Temast oli juttu ainult selles kerjusperekonnas, kellele ta oma ilmumisega nii palju muret ja vaeva oli kaasa toonud.
4-7-13-1.jpg (67472 bytes)      Rutakem nüüd mõned aastad edasi.
     Maja, kus elas Tomi isa, asus ühes haisvas Prahihoovi nimelises umbtänavas. Maja oli väike ja kõdunenud ning püsis vaevu püsti, kuid oli ometi otsast otsani täis tuubitud haletsemisväärseid vaeseid inimolendeid. Canty pere võttis oma alla ühe toa kolmandal korral. Emal ja isal oli nurgas midagi vooditaolist, Tom aga, tema vanaema ja kaksikud õed, ei tundnud selliseid kitsendusi - nende päralt oli kogu põrand ja nad võisid põõnata, kus aga heaks arvasid.
     Olid ju olemas ka mingisugused linajäänused ja mõni kubu vanu räpaseid õlgi, kuid seda kõike ei saanud siiski voodiks nimetada, sest hommikuti koguti kogu see pahn ühte hunnikusse, millest siis õhtul igaüks jälle vajaliku välja valis.
     Ema ning kaksikud õed käisid ringi kaltsudes, isa ja vanaema aga olid paras põrguliste paar. Igal võimalikul juhul võtsid nad ninad täis ja kisklesid seejärel kas omavahel või kellega tahes. Alatasa nad kirusid ja vandusid.
     Tomi isa oli varas ja tema ema - kerjus. Ka oma lastest tegid nad kerjused ning Tom arvas, et just niisugune peabki elu olema. Kui ta juhtus õhtul tühjade kätega koju tulema, teadis ta juba ette, et algul saab ta isa käest "sauna", hiljem öösel aga, kui teised juba magavad, lipsab Tomi igavesti nälgiv ema salaja poisi juurde ja pistab talle põue mõne toiduraasu või leivakoorukese, mis ta oli suutnud nälga maha surudes oma poja jaoks hoida.

     Üks igatsus kiusas Tomi nii päeval kui ööl - soov oma silmaga näha tõelist printsi.