Karjääri planeerimise raames võib kutsevalikut vaadelda kui protsessi, mis võimaldab inimesel koguda enese kohta informatsiooni, korrastada olemasolevat infot, õppida tundma töömaailma ning uurida, kuidas tema sinna sobib. Kutsevaliku tegemiseks on vaja välja arendada ka otsustamisoskus ja -küpsus.

KUTSEVALIK

1. Info iseenese kohta.

2. Info töömaailma kohta.

3. Otsustamiseks vajalike oskuste

ja küpsuse arendamine.

Kui need kolm kutsevaliku komponenti on tasakaalus ning nendega on piisavalt tegeldud, peaks sobiva elukutse või eriala leidmine üldjuhul kulgema suuremate takistusteta.

Kutsevalikut tehes läbitakse tavaliselt järgmised kolm etappi:

- TEADVUSTAMINE ( 6 – 12-aastased).
Sellel etapil tegeldakse oma oskuste, väärtushinnangute ja huvide väljaselgitamisega. Püütakse leida huvipakkuvat tegevusala. Üritatakse määratleda, mida tulevane töö peaks pakkuma.

- UURIMINE (12 –16-aastased). Võimalike valikuvariantide analüüsimine. Oma võimaluste määratlemine tööturul. Soovide ja püüdluste konkretiseerimine, info kogumine, esialgsete plaanide tegemine.

- PLANEERIMINE (14 – 18-aastased). Plaanide täpsustamine ja võimaluste ning eesmärkidega vastavusse viimine. Konkreetsed ettevalmistused tööle- või õppimaminekuks.

NB!

Elukutset valitakse sageli elu jooksul mitu korda, lähtudes isiklikest või tööturu vajadustest. Iga inimese jaoks võib võrdselt hästi sobida mitu eriala või ametit. Pole olemas sellist testi, mis määratleks igaühe jaoks ära ühe, talle ainuõige ameti.
Karjääri planeerimise protsess saab alguse juba lapsepõlves ja ei lõpe tööleminekuga.

Selle asemel, et valmistada ette lapsi üheks SUUREKS OTSUSEKS, on otstarbekam aidata neil leida isiklik otsustamismudel, arendada neis otsustamisküpsust, loovust, paindlikkust ning muutustega kohanemise võimet.

Arvestama peaks süsteemsuse, eakohasuse ja individuaalsuse printsiipi.

Kõige paremini saame aidata õpilasi siis, kui tegeleme õigete asjadega sobival ajal ning ei nõua õpilastelt seda, milleks nad valmis pole.