Vanasõnu ja ütlusi: Neli silma näevad paremini kui kaks. ............................................................

..................................................................................................................................

..................................................................................................................................

Neljateistkümnes neljapäev
katkendid Ira Lemberi samanimelisest jutustusest

Oli 1986. aasta sügis. 
Timo sammus kiirustamata mööda tuttavat rada. Tee oli täna hulga porisem kui see eelmisel neljapäeval oli olnud. Mis seal imestada, juba mitmendat päeva sadas vihma. Muudkui sadas ja sadas vahetpidamata. Timo juba muretseski, et kui see sadu ei lakka, siis ei saa ta viimaks üldse maanteele minna. Jah, vihmaga oleks päris masendav maanteel konutada ja oodata.
“Kas sa ikka kavatsed minna?” küsis sõber Aldo temalt eile, kui märkas, et Timo murelikult aknast välja vaatab. 
“Muidugi,” vastas Timo.
“Ilmaaegu lähed ligunema,” arvas Aldo.
“Kuidas siis ilmaaegu?” imestas Timo, “ ma lähen oma isale vastu!”
“Tead sa, Timps,” ütles Aldo pikkamisi ja võib- olla ka mõnevõrra kaastundlikult, “ma arvan, et ta ei tulegi!”
“Kuidas ei tule!” nüüd ei saanud Timo enam sõbrast aru. “Ta lubas tulla ja käskis mind neljapäeval oodata, noh!”
“Aga millisel neljapäeval? Sa oled minu teada juba kümme neljapäeva maanteed mõõtnud, kuid ta ei ole tulnud,” ütles Aldo.
“Kolmteist korda olen ma isale vastu läinud,” täpsustas Timo. “Homme on neljateistkümnes neljapäev.”
“No näed siis ise, käid ja käid, aga ta ei ole tulnud, ega vist tulegi enam!”
“Ju siis ei saanud tulla, noh! Aga ta tuleb kindlasti!” ütles Timo. Ent ta hääles ei olnud enam sellist kindlust ega veendumust nagu esimestel neljapäevadel. “Ja vastu ma lähen! Igal juhul lähen!”
Ja nõnda sammuski Timo, kaheteistkümneaastane poisike, jälle samal teel. Ta oli kõhetu ja kasvult väiksem kui enamik temavanuseid poisse. Kui talle aga näkku vaadata, siis paistis ta vanem, isegi hulga vanem.