Kas tohib lapsi poolitada?
Katkend Erich Kästneri raamatust ”Veel üks Lotte”

On saabunud post. Kõikjal - rohus, müüril ja aiapinkidel - kükitavad väikesed tüdrukud ja uurivad kirju. 
Lotte hoiab käes umbes kolmekümne viie aastase mehe fotot. Ta vaatab õrna pilguga oma isa. Niimoodi näeb ta siis välja! Ja niisugune tunne tekib südamesse, kui inimesel on tõeline, elus isa! 
Luise loeb ette, mida isa kirjutab:”” Mu armas, ainus lapsuke!” - Küll on luiskaja!” ütleb ta üles vaadates. “Ise teab ometi täpselt, et tal on kaksikud!” Siis loeb ta edasi: ”Oled sa tõesti sootuks unustanud, kuidas Sinu “majapidamisülem” välja näeb, et Sa nüüd, veel vaheaja lõpuks, ilmtingimata tahad saada tema fotot? Esialgu mõtlesin Sulle saata ühe oma lapsepõlvepildi, sellise, kus ma alasti beebina laman jääkarunahal. Aga Sa kirjutasid, et see peab olema ilmtingimata uhiuus pilt! Niisiis jooksin kohe fotograafi juurde, olgugi, et mul polnud õieti üldse aega, ja seletasin talle täpselt, miks ma seda pilti nii kiiresti vajan. Muidu, ütlesin talle, ei tunne mu Luise mind enam ära, kui ma talle jaama vastu lähen! Seda ta õnneks taipas. Ja nii saad Sa pildi veel õigeaegselt kätte. Loodetavasti ei pane Sa suvekodus oma kasvatajatädisid nii oma pilli järele tantsima, nagu Sa seda teed oma isaga, kes tervitab Sind tuhat korda ja tunneb Sinu järele suurt igatsust!” 
“Ilus!” ütleb Lotte. “Ja lõbus! Ise ta paistab pildil nii tõsine.” 
“Arvatavasti häbenes ta fotograafi ees naerda,” oletab Luise. “ Teiste inimeste juuresolekul 
teeb ta alati range näo. Aga kui me omavahel oleme, võib ta vägagi naljakas olla.” 
Lotte surub pildi kõvasti enese vastu. “Ja mina võin selle tõesti endale jätta?” 
“Muidugi võid,” vastab Luise. “Selleks ma ju lasksingi ta endale saata!” 
Paksupõseline Steffie istub pingil, kiri käes, ja nutab. Ta teeb sada hääletult. Lakkamatult voolavad pisarad üle ümara liikumatu lapsenäo. Trude longib mööda, jääb uudishimulikult seisma, istub siis Steffie`kõrvale ja vaatab talle ootavalt otsa. Ka Christine astub juurde ja võtab istet teisel pool Steffie`t. Lähenevad Luise ja Lotte ning seisatavad. “On sul midagi viga?” küsib Luise. 
Steffie nutab hääletult edasi. Äkki lööb ta silmad maha ja lausub kõlatult: “Mu vanemad lasevad end lahutada!” 
“Missugune alatus!” hüüab Trude. “Enne saadavad sinu veetma suvevaheaega ja siis saavad hakkama sellise teoga! Sinu seljataga!”