Palju vanasõnu: Üks pääsuke ei tee veel kevadet. Ega ühelt lambalt mitut nahka saa.
............................................................................................................................................
^{Kirjuta mõned vanasõnad juurde!}
............................................................................................................................................

On üks ninasarvik Otto
Katkend Ole Kirkegaard`i samanimelisest raamatust

Üleval Topperi toas valitses kohutav segadus.
Otto, see suur kollane elukas, oli ära söönud kahe tooli katted, kõik kardinad toas, kaks linikut ja ühe papagoitopise. Ja nüüd järas Otto parajasti põrandavaiba nurka. 
Härra Holm jäi uksele seisma ja võttis piibu suust.
“Oh sa nunnukene,” ütles ta Ottot nähes ja hakkas vurre keerutama. 
“Kuidas teiesugused väikesed marakratid nii suure eluka siia üles on saanud?”
“Ta ise tuli,” ütles Topper naeru kõhistades.
Ta võttis väsinud Viggolt leiva ja hakkas seda Ottole suhu toppima.
“ORH!” ütles Otto leiba närides.
Samal ajal vajus Viggo tugitooli, mille polster oli kadunud, ja jäi turritavate vedrude vahele magama. Härra Holm tuli kollasele ninasarvikule lähemale.
“Ilus loom,” ütles ta ja patsutas Ottot tagumikule. “Minu arust ei ole ma kunagi ilusamat ninasarvikut näinud.”
“Õigus!” ütles Topper uhkelt.
“Aga siin ei saa te teda ometi pidada,” ütles härra Holm. “See lõpeb ju sedasi, et proua Florale, sellele armsale vanale tobukesele, kukub lagi pähe.”
“Pole midagi parata,” ütles Topper. “Ninasarvik on liiga paks, et uksest välja mahtuda.”
Härra Holm sügas kukalt.
“Kõige halvem on see,” ütles ta, “et siin majas on loomapidamine keelatud.”
“Me hoiame asja salajas,” ütles Topper. “Temast ei saa keegi teada.”
“Seda küll,” ütles härra Holm.”aga ta trambib ju jalgadega, nii et kogu maja põrub.”
“Tal on kogu aeg kõht tühi, sellepäpast,” ütles Topper. “Ninasarvikud on kõik säärased, kui neil on kõht tühi on. Mida näljasemad nad on, seda rohkem nad trambivad.”
“Ah nii,” ütles härra Holm. “Seda ma ei teadnud. Aga sel juhul on meil tarvis talle kiiresti midagi süüa anda. Tänaseks ehk aitaks sületäiest heintest ja sületäiest peetidest.”
“Jah,” ütles Topper. “Ja toome talle leiba ka.”
“Ma helistan kohe ja tellin koorma heinu,” ütles härra Holm ja tõttas uksest välja, kõõritades põrandalaudu, mis suure koorma all õõtsusid ja nagisesid.