Surematu suur võlur
Mario Kivistik

1901. aasta jõulukuu viiendal päeval sündis Ameerikas Chicagos ilmale poisslaps, kellele pandi  nimeks Walter Elias Disney, kuid keda kõik hakkasid hüüdma Walt. Juba noorena meeldis talle väga joonistada, ent kunsti õppima ta siiski ei hakanud. Kui algas Esimene maailmasõda, läks ta selle asemel hoopis sõjaväkke ja sattus Prantsusmaale, kus ta teenis endale lisaraha sellega, et maalis kehkenpükside nahkjakkide rinna - esistele medaleid, mis nägid välja nagu päris. See näitab, et ta oskas juba siis võlutrikke teha.

Peale sõjaväge läks Walt tagasi Ameerikasse, hankis endale filmikaamera ja hakkas tegema filme hästi paljudest joonistustest ehk teisesõnu multifilme. Kui ta oli kahekümne nelja aastane, võttis ta endale võluri väärilise naise - Alice`i Imedemaalt. Tüdruku päris nimi oli küll Lilian, aga ta mängis peaosa Disney filmis “Alice Imedemaal”, kus osa tegelasi oli joonistatud, osa aga  etendasid näitlejad. Tüdruk sobis ka teise rolli - suure võluri naiseks - otse hiilgavalt.

Kahekümne kuue aastaselt mõtles Walt välja Miki-Hiire ja siis selgus, et ta oli tõesti suur võlur, sest kuidas muidu oleks ühest joonistatud elukast saanud sama menukas filmitäht kui Arnold Schwarzenegger või Silvester Stallone.

Häda oli küll selles, et Disney pidi kinkima Mikile oma hääle, sest keegi teine peale tema ei osanud just niisuguse piiksuva falsetiga rääkida nagu Miki ilmtingimata rääkima pidi, aga nad ajasid kahekesi ühe häälega kenasti läbi kakskümmend aastat ja see ei läinud kordagi kähedaks ega kuhugi ära.  Mikiga oli veel seegi mure, et ta kippus kinolinal üleannetusi tegema, ent kuna ameeriklased pidasid teda juba oma rahvuslikuks sümboliks, siis kirjutasid nad iga uue filmi järel Disney`le kuhjade kaupa kirju ja nõudsid, et Miki edaspidi kombekamalt käituks. Seetõttu pidi Walt Disney kogu aeg pead murdma, mismoodi Miki nii nalja tegema panna, et ta seejuures hästi pai poiss oleks, kuid tõelise võluri kombel tuli ta ka sellega toime. (jätkub)