Mrs. Rogers lausus:
“Mina olen hea kokk ja Rogers oskab kõiki majapidamistöid. Ma muidugi ei teadnud, et tuleb niisugune suur seltskond.”
Vera küsis: “Aga te ju tulete toime?”
“Jah miss, tulen küll. Kui suuri seltskondi tuleb sageli, siis ehk mrs. Owen muretseb abijõudu juurde.”
Vera ütles: ”Ma loodan küll.”
Mrs. Rogers pöördus minekule. Tema jalad liikusid hääletult üle põranda. Ta libises 
toast välja nagu vari.
Vera läks akna juurde ja istus selle alla pingile. Ta tundis, et on natuke häiritud. Kõik 
oli kuidagiviisi veider. Owenite puudumine, kahvatu vaimutaoline mrs. Rogers. Ja külalised! Jah, ka külalised olid veidrad. Kummaliselt sobitatud seltskond. 
Vera mõtles:
“Soovin, et oleksin Oweneid näinud... Soovin, et teaksin, kuidas nad välja näevad.”
Täiuslik magamistuba, läbinisti viimistletud kõige moodsamas stiilis. Hallikasvalged vaibad läikival parkettpõrandal, õrnade toonidega seinad, pikk tuledest ümbritsetud peegel. Kaminasimss, millel puudusid kaunistused peale tohutu suure karukujulise valge marmori tüki. See oli moodne skulptuur, millesse oli sisse ehitatud kell. Selle kohal läikivas kroomraamis oli suur pärgamendileht - luuletus. 

Ta seisis kamina ees ja luges seda. See oli vana lastelaul, mida ta mäletas lapsepõlvest saadik:
“ Kümme väikest neegripoissi lauas istuvad;
Üks neeger toidust lämbus ja neid jäi üheksa.
Üheksa väikest neegripoissi heitis puhkama;
Üks ei tõusnud enam ja neid jäi kaheksa. 
Kaheksa väikest neegripoissi saarele end peitis; Üks ei tahtnud ära sealt ja siis jäi neid seitse.

Seitse väikest neegripoissi raiusid üht puud; Üks enda katki raius ja siis jäi neid kuus.
Kuus väikest neegripoissi aias mängisid; Üht mesilane nõelas ja siis jäi neid viis.
Viiel väiksel neegripoisil seadust tunda tuli; Üks viidi kohtusse ja siis jäi neid neli.
Neli väikest neegripoissi läks merele kui tolm; Üks kalamehe õnge läks ja siis jäi neid kolm.
Kolm väikest neegripoissi loomaaeda läks; Ühte karu kaisutas ja siis jäi neid kaks. 
Kaks väikest neegripoissi päikest võtma läks; Üks kõrbes ära ja siis jäi need üks.
Üks väike neegripoiss jäi ihuüksinda; Ta nööri kaela pani ja ei jäänud teda ka.”
Vera naeratas. Muidugi! See oli ju Neegrisaar!
Ta läks ja istus jälle akna alla ning vaatas välja merele. Kui suur oli meri! Siit polnud maad kuskilt näha - ainult õhtupäikeses helkleva sinise vee piiritu avarus. 
Meri - nii rahulik täna, mõnikord nii õel. Meri, mis tõmbab sind alla oma sügavusse. 
Uputab ... leitud uppunult ... uppunult merre ... uppunult ... uppunult ... uppunult.
Ei, ta ei meenuta seda. Ta ei mõtlegi sellele! See oli ammu möödas.

Neegrisaarele on kokku kutsutud 10 erinevat inimest. Kõigil neil on hingel karistuseta jäänud kuriteod. 
Millise hinnaga neil oma tegusid lunastada tuleb, loe põnevast ja ootamatusi täis Agatha Chrstie kriminaalromaanist.
Võib-olla oled juhtunud seda kriminaalzanri klassikasse kuuluvat lugu nägema filmi või teatrietendusena. Jutusta, kuidas see lugu sinu arvates kino- või teatrilaval välja nägi.