Ütlus - üks asi on kümme korda parem kui teine. Too näiteid.

.......................................................................................................................

.......................................................................................................................

Kümme väikest neegrit
katkend Agatha Christie samanimelisest kriminaalromaanist

Vera oli läinud mrs. Rogersi järel trepist üles. Naine oli lükanud lahti ukse koridori lõpus ja Vera oli astunud meeldivasse magamistuppa, mille ühest suurest aknast avanes avar vaade merele, teisest aga itta. Ta tõi kuuldavale lühikese heameelehüüde.
Mrs. Roger lausus:
“Ma loodan, et siin on kõik, mida te vajate, miss.”
Vera vaatas ringi. Tema pagas oli üles toodud ja lahti pakitud. Toa ühes seinas seisis lahti uks kahvatusiniste kahhelkiviseintega vannituppa. 
Ta sõnas kiiresti:
“Jah, ma arvan, et kõik.”
Mrs. Rogersil oli lame monotoonne hääl. Vera vaatas uudishimulikult tema poole. Missugune valge veretu naisevaim! Väga siivsa väljanägemisega, juuksed näolt tagasi tõmmatud, must kleit seljas. Kummaliselt kartlikud silmad, mis vilasid kogu aeg ühelt asjalt teisele.
Vera mõtles:
“Näib, nagu ta kardaks iseenda varju.”
Seda ta oli - hirmunud. Ta nägi välja naisena, kellel kogu aeg on surmahirm. Veral jooksis kerge judin selga mööda alla. Mida küll see naine peaks kartma? Ta ütles sõbralikult:
“Ma olen mrs. Oweni uus sekretär. Ma usun, et teate seda.”
Mrs. Rogers vastas:
“Ei, miss, ma ei tea midagi. Meil on ainult daamide ja härrade nimekiri ja missugused toad pidi keegi saama.”
Vera küsis:
“Kas mrs. Owen mind ei nimetanud?”
Mrs. Rogersi ripsmed värelesid. 
“Ma pole mrs. Owenit näinud - veel mitte. Me jõudsime siia alles kaks päeva tagasi.”
Ebatavalised inimesed need Owenid, mõtles Vera. Valjusti ütles ta:
“Kui suur personal siin on?”
“Ainult mina ja Rogers, miss.”
Vera kortsutas kulmu. Kaheksa inimest majas - peremehe ja perenaisega kokku kümme - ja ainult üks abielupaar neid teenimas.