Ja ema seletas, kuidas ja miks olid vennad ära läinud.
Tütarlapsel sai meel väga kurvaks ja ta ütles:
“Ema, ma lähen vendi otsima.”
Ema lubas ka ja küpsetas siis üheksa kuklikest leiba, pani karbikesse poegadele, kellele kindad, kellele kapukad. Tütarlaps sidus karbikese rakikesele kaela, võttis kuklid kotiga selga ja läks minema. Läheb, läheb. Võtab kotist ühe kuklikese ja paneb maha. Kuklikene hakkab ees jooksma, tüdrukukene koos rakikesega taga minema ja laulma:

“Veere, veere, kukkeli, kukkeli!
veere, veere, kukkeli,
kus mu vennad ööd maganud,
kus on lõuna lebanud,
kus on söönud söömaajad!
Kukkeli, kukkeli!

Veeres leivakene kuni ühe tuleasemeni, jäi siis seisma. Võttis tüdruk kuklikese kätte, sõi ära ja jäi sinna ööseks. Magas öö ära, tuli hommik. Pani teise kukli maha. See hakkas jälle ees jooksma, tüdruk koos rakikesega taga minema ja laulma:

“Veere, veere, kukkeli, kukkeli!
veere, veere, kukkeli,
kus mu vennad ööd maganud,
kus on lõuna lebanud,
kus on söönud söömaajad!
Kukkeli, kukkeli!

Veeres leivakene kuni teise tuleasemeni, jäi siis seisma. Tütarlaps võttis kuklikese kätte, sõi ära ja jäi sinna ööseks. Nii tuli talle üheksa tuleaset vastu ja iga tuleaseme juures magas ta ööd. Jõudis viimaks ühe oja äärde. Vanahalb aga saatis oma tütre ka üheksa venna õele järele minema. Oja ääres kutsus Vanahalva tütar üheksa venna õe suplema. Läksidki. Vanahalva laps aga kargas enne veest välja ja vahetas riided ära. Varsti peale seda said nad maja juurde, kus elasid üheksa venda. 
Õde arvas: “Nemad ei tunne mind nüüd enam ära,” ja saatis rakikese kõige karbikesega metsa.
Vanahalva laps läks vendade juurde ja ütles:
“Vellekesed, ma tulin teid vaatama ja tõin teile seakarjuse ka.”
Vendade oma õe viiski seakarjuseks. Saadeti siis õde karja. Õde ütles:
“Andke mulle väitsekene ühes, mul ka hea tihvitsella ja tahvitsella pika päeva ajaviiteks.”
Antigi väitsekene ja tüdruk läks seakarja. Seal tegi õrrekese ja ise laulis:

“Rikki - rakki,
too vakk varikust!
Rikki - rakki,
too karp kadastikust!
Seal mu üheksa venna kindad,
kaheksa venna kapukad.”

Nii tuligi rakikene metsast kõige karbikesega välja. Tüdruk võttis kindad - kapukad karbist välja ja pani õrre peale kuivama, ise hakkas juures laulma:

“Üheksal vennal oli üks sõsar,
seegi pandi siguriks,
siguriks ja saguriks
külakarja kaitsejaks.”