Tõmbetuul
Lühendatud katkend Anne - Chaterine Vestly raamatust
“Vanaema ja kaheksa last metsas”

Isa ja ema ja kaheksa last ja vanaema ja Suitsutoru olid juba üle nädala aja metsas elanud ja tegid nüüd näo, nagu oleksid nad sellega harjunud. 
Ühel päeval leidis Morten Pesamuna kohutavalt huvitava tegevuse. Ta märkas põdrasammalt, mis oli mitmes kohas seina vahele topitud. Sellal kui teistel olid käsil oma tööd ja tegemised, kõndis Morten toast tuppa ja korjas seda põdrasammalt kokku. Iga kord, kui ta mõne kahlu kätte sai, pani ta selle korralikult oma mängukasti. Nüüd oli Mortenil oma saladus, mille üle ta väga uhke oli. 
Äkitselt ütles ema: ”Lükka ometi uks kinni, Mona! Minu meelest tuul tõmbab.” 
“Aga uks on ju kinni,” vastas Mona. 
“Muidugi,” sõnas ema. “Küll on naljakas.” 
Möödus natuke aega, ja siis ütles ema uuesti: ”Mads, vaata, kas aken on korralikult kinni! Minu meelest läheb siin nii külmaks.” 
Mads kontrollis akent ja teatas: Kõik on korra, ema. Aken on täitsa kinni, aga ka minu meelest on siin nagu natuke külmavõitu.”
Ema mõtles, et küllap on see ainult ta enda ettekujutus ja hakkas veel kiiremini sokke nõeluma, et sooja saada. Ringi vaadates nägi ta, et ka teistel polnud kuigi soe. Mona oli käed kampsunivarrukatesse toppinud, Marte kössitas kõveras ja tal oli nina punane. Lõpuks langes ema pilk Marenile ja siis jäi ta lausa ammuli sui vahtima, sest Mareni juuksed hõljusid siia - sinna, just nagu seisaks ta väljas tuule käes. Ema palus Marenit kontrollida, kas tuli ikka põleb ahjus. Kui selgus, et ka tuli ahjus põles ilusasti, siis ei saanud ema enam mitte millestki aru.
Nüüd ärkas ka isa, kes oli vahepeal ajalehte lugedes tukkuma jäänud. 
“Mis asja te kogu aeg räägite?” küsis ta. “Kas siin on külm? Kas te tahate öelda, et  see maja on külm? Oh ei! Muuseas, ma tunnen, et täna ei ole siin just kohutavalt soe, aga ma arvan, see tuleb ainult sellest, et te ei oska ahju kütta.” 
Isa läks ahju juurde ja segas natuke. 
“Ma mõtlen, nüüd peaks aitama,” ütles ta rahulolevalt. Natukese aja pärast kadus vanaema oma kambrisse. Tegelikult lootis ta jääkülmast köögist põgenedes leida ees oma sooja kambrikese. Kuid vanaema oli küll ninapidi veetud, sest ka seal oli jääkülm.

Siis kuulsid nad toast karjumist. Kõik tormasid vaatama. Küllap sa juba arvad, kes seal kisendas. Muidugi oli see Morten Pesamuna. Ta oli taburetilt maha kukkunud ja lamas nüüd põrandal, ilus tuust sammalt peos, ja karjus. Mitte sellepärast, et oleks eriti valus olnud, ent pani vihastama niimoodi alla prantsatada, kui seal üleval seina sees oli veel sammalt, mis jäi kätte saamata. Ta muide kahetses kohe, et oli karjuma hakanud.