Õpetajaks oli neil ei keegi muu kui Nokikolari (loe: nogikolari), mis eesti keeles oleks korstnapühkija. Mida Nokikolari iganes oleks õpetanud - keeli, ajalugu, kinkide pakkimist või kasvõi laste juurde mineku kunsti tuisutuulega läbi seina või korstna kaudu, kus see olemas oli - mis tundi ta ka ei andnud, ikka õpetas ta õnnelik- olemist ja õnnelikukstegemist, ei muud. See on ju päkapikkude eluülesanne. 

Nõnda nad elasid SEAL Sodankyläs marraskuul.

Kuidas SIIN Eestis elatakse, sai Pikkurilli tasahaaval teada. Saduküla peres oli samuti viis liiget. Pöidla eest oli neil ema Mahti. Mahti tähendab soome keeles Jõud, Võim, Vägevus, mis tegelikult on kõik üks ja seesama - ema Mahti. Isa Arvot tarvitasid nad nagu nimetissõrme tähelepanu juhtija, hoiataja, korralekutsuja rollis, soometsi on Arvo tähendus Tähtsus, Väärikus, Aukraad. 

Nii. Ja nüüd lapsed. Kõige pikem oli õde Maila. Maila on Eestis lihtsalt tüdrukunimi, aga Soomes Reket või Golfikepp. Eks ta üks igavene vidrak olnudki, peenike kui piitsavars ja kui tal kästi mõnd asja korda ajada, siis üritas ta enda asemel lennutada vendi nagu reket kunagi. Vennad Toivo ja Taisto ei paistnud kaksikutena, pool tundi vanem Taisto oli emaihus kätte võidelnud tervise ja esisünniõiguse, tema nägi välja nagu vanem vend muiste: priskem, pikem, tragim. Nõnda jäi Toivole perekonna Väikese Atsi koht - olla kõige pisem, kõige terasem, kõige armsam. Koguni õde Maila, see suur, hoidis teda ja jooksutas ainult selleks, et virgutada venna usku paranemisse. Neil kõigil oli suur lootus, et Toivo saab kord terveks.

Nõnda nad elasid ja olid SIIN Sadukülas mardikuul.