Vanasõnu ja ütlemisi: Tunnen seda nagu oma viit sõrme. Viis ametit, kuues nälg.

............................................................................................................................................

.............................................................................................................................................

Kämmal Katkend Lehte Hainsalu  raamatust “Pikkurilli”

Pikkurillile meeldis lihtsalt hullupööra õppida. Praegu istus ta SEAL viro keele tunnis. Kogu nende kämmal istus eesti keele tunnis, kuna Eestisse pidid nad seekord kõik minema. Päkapikud elasid viiekaupa kämmaldes. Kõige väiksem ja kõige armsam kämblas oli mõistagi Pikkurilli. Nüüdsama kirjutati tahvlile, et Pikkurilli nimi eesti keeles on Väike Ats. 

Temast järgmine päkapikk oli Nimetön Matti (loe: nimedön matti). Tahvlil seisis kirjas, et Eestimaal kutsutakse teda Nimeta Matsiks. Selle päkapikuga on alati nalja tehtud - 
kuidas saab keegi nimetu olla, kui ta nimi on Matti! Teda hüüti kord nii, kord naa - Matti, tule ma räägin sulle saladuse! Matti, kas sa õuna tahad? Või jälle - kas sina, Nimetu, jätsid köögipõranda pühkimata? Kelle kord on tuli kustutada? Nimetu, roni aga narilt alla! 

Kolmas nende seast oli kõige pikem, Pitkämies, eesti keeli Pikk Peeter. Tema oli alati pikk mis pikk, ainult kui kämmal rusikasse kokku pigistati, oli ta sama lühike või sama pikk kui teisedki. Ei tea, kuhu siis Pika Peetri pikkus kadus? Korvpallitunnis lauavõitluses oli ta läbi ja lõhki pikk, aga maateaduses sama mõõtu mis ülejäänud. Nii olid temaga lood. 

Neljas päkapikk oli Suomen Sutti. Õpetaja ütles, et Eesti lapsed tunnevad teda koorelakkujana. Palju lühem kui Pitkämies ja pisut lühem kui Nimetön Matti, oli Sutti neist mõlemast ninatargem. Ikka oli Suomen Sutti see, kes teadis täpselt, kes näitas kätte, kes juhtis tähelepanu, kes nõudis sõna, kes avaldas arvamust, ikka tema oletas, väitis, vaidles, hoiatas, kutsus korrale, ning oli enda meelest alati nagu kõige tähtsam. 

Kuigi kõige tähtsam muidugiteada oli Peukalo Putti (loe: peugalo putti), tema oli kämblajuht ja eesti keeli Pöial Päkk. Eestis võidi teda ka Täitapjaks kutsuda, aga seda tehti rohkem tagaselja, kui pöial ise ei kuulnud ja kui Koorelakkujat ligi ei olnud, kes oleks võinud ette kanda. Peukalo Putti tähtsus sai nähtavaks pigem hommikuti ja vahetunniti, kusjuures tunni ajal oli ta lihtlabane Putti. Õpetaja hüüdis alatihti - kes oskab vastata - Matti? Putti? Sutti? No ei! Pikkurilli? Jah, Pikkurilli sai ikka pihta, tema nupp nokkis.