Tahan saada ….......................................… .  Kui ma veel väike olin, meeldisid  mulle juba siis raamatud. Sealt vaatasin ma tähti ja hakkasin lugema. Ma ei  lõhkunud raamatuid, vaid jäin raamatuga magama.
Oma esimese raamatu kirjutasin ma 6-aastaselt. Selle pealkiri oli "Eti, Nele ja Triinu seiklused". Praegu kirjutan ma lõvikuningast.
……............................... tahan ma saada sellepärast, et mu vanaema jutustab huvitavaid jutte. Kui ma suureks saan ja olen juba ….......................................… , kirjutan ma kõik vanaema lood üles.
Kui ma saan kuulsaks ….............................................…., hakkan käima koolides ja lasteaedades oma lugusid ette kugemas. Tahan, et need lastele rõõmu valmistaksid.

GRETE GARMAI

*                                      *                                             *

Mina tahaksin saada ………...........................................…
Kui ma …….....................................  olen, saan ma kanda palju ilusaid kleite, pluuse, seelikuid ja teisi rõivaid. ………................................… peab väga ilusasti käima.
Kui mina …...........................…….na koperdan, oleks see väga naljakas.
Aga ma loodan, et õpin ilusasti kõrgete kontsakingadega kõndima. See vajab palju harjutamist.

ELEN KUKK

*                                       *                                           *

Mulle meeldib väga väikeste lastega tegelda. Sellepärast tahangi ma saada …...............................………. .
........................……….. on hea olla,sest siis saab ka väljas käia ja ei pea kogu aeg
ruumis sees istuma. Kõige toredam asi selle töö juures on see, kui lapsed ilusaid ja omamoodi pilte joonistavad..............................…………. ei tohi väga helde olla,muidu võivad lapsed liiga käest ära.

HELEN KARRO

*                                          *                                                 *

Kui ma oleksin …….........................… , teeksin …...............................…. väga huvitavaks. Otsiksin välja lustakaid näidendeid ja laseksin neid lastel esitada. Lapsed ei peaks pähe õppima luuletusi ega jutustama jutte. Ma kirjutaksin väga palju tahvlile ja lubaksin õpilastel tunnis vaikselt juttu ajada ja sosistada. Kui läheb kisaks, siis ma ei paneks märkusi, vaid kärataksin korra, et kõigil hirm naha vahele tuleks. Käratada ma oskan, mul on küllalt kõva hääl. Nagu on ka meie eesti keele õpetajal. Kui liiga kõvaks suminaks läheb, teeb ta korra valjemat häält või vaatab kurvalt meile otsa. Ka mina oskan seda.
Aga märkusi ma ei paneks, sellepärast, et see teeb lapsed kurvaks, mõne paneb isegi nutma. Mulle ei meeldi, kui lapsed nutavad. Siis oleksid nad tükk aega minuga ka tülis, ei tahaks juttu rääkida, küsimustele vastaksid vastumeelselt. Üldse tahaksin ma, et lastele minu tunnid meeldiksid ja et oleksin sõber kõikide lastega.

MERIKE TEDER