Jaapani mehaanilised nukud

18. saj. keskel ilmusid Jaapanisse esmakordselt nukud, kes said end ise liigutada tänu nuku sees asuvatele mehhanismidele. Neid nukke kutsutakse "karakuri-ningyo" nukkudeks.
Umbes samal ajal ilmusid "auto-mata"-deks kutsutud mehaanilised nukud ka Euroopasse.
Järele mõeldes tundub kummaline, et inimesed, kes elasid üksteisest nii eraldatult maakera erinevates nukades, võisid välja mõelda nii sarnaseid asju oma elu lõbustamiseks, ilma et neil üksteise tegemistest aimugi oleks.

Jaapani nukumeisterdamiskunst sai alguse 16. saj. keskpaigas, mil Jaapanisse hakkas koos jesuiidi misjonäridega sisse tungima võõramaa kultuur.
Jaapani nukkude liikumismehhanismid sarnanevad kellamehhanismidega, mis Euroopast sisse toodi. Samal põhimõttel töötasid ka "auto-mata" nukud Euroopas, kuigi olid ka mõned erinevused.
Euroopa nukud jäljendasid inimese liigutusi võimalikult täpselt, samal ajal kui Jaapani nukud püüdsid sarnaselt Jaapani traditsioonilisele näitemängule anda inimese emotsioone edasi abstraktsete liigutuste abil. Noh-teatris kannavad näitlejad liikumatuid maske. Emotsioone antakse edasi liigutuste abil.
Jaapani nukkude pead olid loodud Noh - teatri maskide sarnaselt liikumatuks. Jaapani nukk suutis vaid liigutuste abil äratada inimestes erinevaid tundeid.

Iga nuku loomiseks läks vaja puunikerdajat, maskimeistrit, mehhanikut ja rõivameistrit ning muidugi ka nukumeistrit ennast, kes oskas kõigi nende töö tulemusel luua täiusliku robot-nuku.
Jaapani mehhanilisi nukke võib laias laastus jagada kahte liiki:
kandenukkudeks ja ruuminukkudeks.
Mõlemil juhul on neil ligi 200 aasta vanustel puust robotitel sees mehhanismid, millele ei leidu sarnaseid kogu maailmas.

Kandenukud.

"Teise nuku õlal istuv nukk"
See pisikest hiina poissi meenutav nukk sai valmis 1829 aastal. Liikumapanev mehhanism oma vedrude ja hammasratastega asub väiksema nuku sees.
Üheskoos moodustavad nukud paari. Väike nukk istub suure õlal ja püüab haarata vasaku käega kirsipuu oksa. Ta jääb oksale rippuma, nii et ei puudutagi suuremat, kuni vallandub stopper, mille tulemusel vaalakiustest valmistatud vedru tõmbub pingule tagasi ning nukk hakkab oma pead liigutama ja trummi lööma.
"Männioksal kätel seisev nukk "
See nukk pärineb 1785-st aastast. Nukk koosneb vanamehest ja väiksemast nukust, kes istub tema õlgadel ja teeb akrobaatilisi trikke ning seisab männioksal kätel.
Praegu on Jaapani Aichi ja Gifu provintsides alles ligi 600 puust nukku, mida näidatakse rahvale festivalide ajal.
Igal kevadel kirsiõite pudenemise aegu toimub Jaapanis, Inuyama lossi ees nukufestival.
Etenduse aluseks on muinasjutt "Urashna Taro", mida teab iga jaapanlane.
Peategelane noormees Taro ilmub ratsutades suure merekilpkonna seljas mereriiki. Seejärel avaneb suur merikarp ja sellest ilmub nähtavale mereprintsess ning ulatab Tarole imeilusa karbikese.
Taro läheb oma maale tagasi ning võtab karbikese mälestuseks kaasa. Kodumaal teeb ta aga karbi lahti, kuigi tal keelati seda teha.
Puhhh!!! Valge udu (näitemängus kasutatakse selleks vallgeid paberkonfette) tõuseb karbist ja noormees muutub silmapilkselt vanaks valge habemega meheks.

Ruuminukud.
"Nukk, kes teeb trikke"
Shinatama nukk, kes teeb trikke, kuulub nende mehhaniliste nukkude hulka, keda kasutati ruuminukkudena. Nukk kergitab karbikaant, et näidata aaret. Siis sulgeb ta karbi ja kui ta selle uuesti avab, on aare asendunud uuega. Nii vahetuvad aarded 4 korda.
Kuigi nuku nägu meenutab elutut maski näib vaatajatele, et nukk on täis uhkust kui ta on oma trikiga hakkama saanud.
"Hiirenukk"
Hiired on kahjurid, keda harilikult vihatakse, sest nad hävitavad toitu ja rikuvad mööblit ning teisi majapidamistarbeid.Teiselt poolt on hiired viljakuse sümboliks ning nii on hiirte abil püütud mõjutada asju, millele sooviti kasvu.
See hiirenukk on muusikakarp. Kui keerata käepidemest, hakkab hiir trummi mängima ja palvetama hea äriõnne eest.