Mänguteatrid.

Mõte tillukesest paberteatrist sai alguse 17.sajandi jõulusõimede tegemisest.
18.saj lõpul hakati müüma näitlejate gravüüre, mida inimesed ostsid pärast etendust ja kogusid, nagu praegu kogutakse filminäitlejate pilte.
Kodus kleebiti pildid papile ja kaunistati värviliste läikpaberitega. Nii sündisid läikpildid.
Hiljem hakati trükkima ka pilte, kus tegevuses oli mitu näitlejat ja pilte, millele oli joonistatud lavakujundus.

Papist väljalõigatud mänguteatrid, tillukesed näitlejad ja kodused teatrietendused said alguse 19.saj. alguses. Tillukesed teatrid peegeldasid kõike seda, mis juhtus päris teatrites.
Mänguteatri näitlejateks said näitlejate ja näitlejannade pildid, kes kandsid teatrikostüüme.
Rikkamad inimesed võisid osta ka valmis mänguteatreid.
Näitlejaid sai niisuguses teatris liigutada metallvarraste abil karbi külgedelt.
Mänguteatrites sai üks inimene etendada häält muutes ja tegelasi vahetades terve näitemängu.
Hiljem hakati niisuguste mänguteatrite jaoks kirjutama koguni näitemänge.

Kui sa nüüd arvad, et niisuguste teatritega mängisid lapsed, siis sa eksid, sest tegelikult olid mänguteatrid algselt tehtud täiskasvanute jaoks.Aga peagi muutus mänguteatrite valmistamine laste lõbustuseks.

Mänguteatrid muutusid nii populaarseks, et paljud trükikojad hakkasid iga esietenduse järel valmistama ette uusi mänguteatrite komplekte, kus tegelasteks olid samad näitlejad, keda äsja oli nähtud suurel laval.
Nii said soovijad juba mõne päeva pärast osta endale uue etenduse nukke ja dekoratsioone.

Mänguteatrite populaarsus kestis sadakond aastat ja hakkas alles 1930-ndatel aastatel vaibuma.
Teises maailmasõjas said paljud Londoni trükikojad pommirünnakute käes kannatada ning enamus mänguteatrite jaoks graveeritud trükiplaate hävis. Nii lõppes ka suur mänguteatrite aeg, kuid veel praegugi võib osta mänguteatreid mõnede asjaarmastajate poodidest.