"Noh, vader Geppetto," ütles tisler äsjasõlmitud rahu märgiks, "mida ma  teie heaks võiksin teha?" "Ma tahaksin oma nuku valmistamiseks natuke puud - kas annate seda mulle?" Meister Antonio astus varmalt pingi juurde, et võtta sealt too puuhalg, mis teda hirmsasti oli ehmatanud. Ent kui ta seda parajasti sõbrale ulatas, kargas halg käte vahelt lahti ning virutas paar korda kõigest jõust vastu Geppetto kondiseid sääri. "Ai! Või niimoodi te oma asju kingitegi! Te lõite mind peaaegu lombakaks!" "Ma vannun teile, et see ei olnud mina!" "Ah, see olin siis mina ise või!"

"Süüdi on see puuhalg..."
"Muidugi puuhalg, aga see olite teie, kes mulle sellega vastu jalgu virutas!"
"Mina ei ole teid löönud!"
"Valevorst!"
"Ärge solvake mind, Geppetto, muidu kutsun teid Pudrupeaks!"
"Eesel!"
"Pudrupea!"
"Hobueesel!"
"Pudrupea!"
"Ilge pärdik!"
"Pudrupea!"
Kui Geppetto kuulis end juba kolmandat korda Pudrupeaks hüütavat, läks tal silme eest mustaks, ta sööstis tislerile kallale, ning hakkaski jälle madin pihta. Kakluse lõppedes oli meister Antoniol nina peal kaks kriimustust rohkem. Geppetto kuuel kaks nööpi vähem. Niiviisi arveid klaarinud, surusid vanamehed teineteisel kätt ja tõotasid kogu eluks headeks sõpradeks jääda. Siis võttis Geppetto oma vahva puuhalu, tänas meister Antoniot ning läks longates koju tagasi.

Seda pala on hea kasutada näidendiks, sest selles leidub rohkesti otsekõnet. Hakkame nüüd kõik näitekirjanikeks ja kirjutame loetud katkendi põhjal näidendi (võib ka nukunäidendi). Kuidas esineb näidendis otsekõne? Eero: Tuled sa täna trenni? Marko: Loomulikult! Saame kell viis kokku. Jäta meelde! Näidendis ei kasutata otsekõne puhul jutumärke.