Loe läbi katkend Carlo Collodi raamatust "Pinocchio". Sel hetkel koputas keegi uksele. "Tulge sisse," ütles tisler, kellel polnud jõudu ennast jalule ajada. Töötuppa astus kõbus vanataat, nimega Geppetto, keda ümbruskonna poisikesed tema maisipudru värvi paruka pärast Pudrupeaks hüüdsid, kui nad teda vihastada tahtsid. Geppetto oli sellest ülimalt nördinud. Katsugu vaid keegi teda Pudrupeaks nimetada! Otsekohe läks ta marru ja ei  suutnud end enam vaos hoida. "Tere päevast, meister Antonio," ütles Geppetto. "Mis te seal põrandal teete?" "Õpetan sipelgatele ükskordühte."

"Tohoo tonti!" "Mis teid minu juurde tõi, vader Geppetto?" "Jalad. Teate, meister Antonio, tegelikult tahtsin teilt üht teenet paluda." "Siin ma olen, teie teenistuses," kostis tisler end põlvili ajades. "Täna hommikul turgatas mulle üks mõte pähe." "Eks laske kuulda." "Mõtlesin, et meisterdan endale ilusa puust nuku, niisuguse imepärase, mis oskaks tantsida, vehelda ja kukerpalli lasta. Selle nukuga läheksin ma siis laia ilma rändama, kusjuures tema aitaks mul tükikest leiba ja klaasikest veini teenida. Mis te sellest arvate?"

"Braavo, Pudrupea!" hüüdis tuttav hääleke, mis tuli ei tea kust. Kuuldes end Pudrupeaks hüütavat, läks Geppetto suurest vihast punaseks nagu piprakaun ning küsis tisleri poole pöördudes raevunult: "Miks te mind solvate?" 
"Kes teid on solvanud?"
"Te ütlesite mulle "Pudrupea"!"
"See ei olnud mina!"
"Kas see olin teie arvates mina ise või? Ma ütlen, et see olite teie!"
"Ei!"
"Jaa!"
"Ei!"
"Jaa!"
Üha rohkem ägestudes läksid vanamehed sõnadelt tegudele üle, haarasid teineteisel tutist kinni, küünistasid, hammustasid ja klohmisid kõigest väest. Kähmluse lõppedes leidis meister Antonio, et ta hoiab peos Geppetto kollast parukat, Geppetto omakorda märkas, et tal on tisleri hallikarva parukas hammaste vahel.
"Anna mu parukas tagasi," ütles meister Antonio.
"Sina anna minu oma, ja siis teeme rahu."
Nad vahetasid parukad ära, surusid teineteisel kätt ning tõotasid kogu eluks headeks sõpradeks jääda.