Loe dialoogina.

Spungi otsinguil
 Astrid Lindgren

Kõigepealt läksid nad kondiitripoodi.
"Ma palun üks tuutu spunki," ütles Pipi. "Aga see peab olema krõbe."
"Spunki?" kordas ilus preili leti taga mõtlikult. "Ma arvan, et meil pole seda."
"Seda peab olema igas korralikus kaupluses," väitis Pipi.
"Jah, aga ta lõppes täna otsa," ütles müüja, kes polnud kunagi midagi spungist kuulnud, kuid ei tahtnud tunnistada, et tema kauplus pole niisama korralik kui mõni teine. 
"Oo, kas ta oli teil eile olemas?" hüüdis Pipi õhinal. "Kallis, kallis preili, rääkige mulle ometi, mismoodi ta välja näeb. Ma pole veel elus spunki näinud! Kas ta oli punase randiga?"
Ilus preili läks näost kenasti punaseks ja ütles: "Ah, ma ei tea, mis asi see on! Meil seda 
igatahes pole."
Väga kurvalt astus Pipi uksest välja.
"Ma küsin siis edasi, ilma spungita ma koju ei lähe."

Järgmiseks tuli rauakauplus. Müüja kummardas lastele viisakalt.
"Ma tahaksin osta spunki," ütles Pipi. "Aga ta peab olema kõige paremat sorti, niisugune, millega lõvisid tapetakse."
Müüjal tuli kelm nägu pähe.
"Vaatame," ütles ta ja kratsis kõrvatagust, "vaatame."
Ta võttis väikese raudreha ning ulatas selle Pipile.
"Kas see kõlbab?" küsis ta. Pipi vaatas talle pahaselt otsa.
"Niisugust asja hüüavad professorid rehaks," tähendas ta. "Mina aga tahtsin
saada juhtumisi spunki. Ärge katsuge petta väikest süütut last!"

Prints ja kerjus
Mark Twain

Väike vaene kerjuspoiss Tom on sattunud uhkesse lossi Walesi printsi Edward Tudori juurde. 
"Sa paistad olevat väsinud ja näljane", lausus Edward Tudor. “Sinuga on vist 
halvasti ümber käidud.Tule minuga."
Edward viis Tomi ühte lossi rikkalikult sisustatud tuppa.
"Mis su nimi on, vennas?"
"Tom Canty, kui lubate, sir."
"Missugune veider nimi! Ja kus sa elad?"
"Linnas, kui lubate, sir. Prahihoovis."
"Prahihoov! No tõepoolest, juba teine veidrus! Kas sul vanemaid ka on?"
"Jah, on küll, ja vanaema on mul, aga jumal hoidku, kui pattu teen, kuid minu 
pärast võiks ta küll olemata olla.Ka kaks õde on mul - Bet ja Nan."
"Mulle näib, et su vanaema sind just liialt ei hellita."
"Ei mind ega kedagi teist, teie kõrgus. Tal on õel süda ja ta teenib iga päev kuradit."
"Teeb ta sulle siis liiga?"
"Ainult siis hoiab ta oma käed rahul, kui magab või kui on mõistuse ära joonud, aga kui see tal kord jälle selge on, teeb ta kõik võlgujäänud keretäied mitmekordselt tasa."
Vihaleek süttis noore printsi silmis. "Mis, ta peksab sind?"
"Oo -jaa, seda ta teeb tõepoolest, sir."
"Peksab! Sind, nii nõrka ja väetit! Pane tähele, veel enne kui päike looja läheb, leiad ta enda Towerist. Kuningas, mu isa..."
"Aga te unustate, sir, mu madala päritolu. Tower on ju ainult suurnike jaoks."
"Jah, tõepoolest, seda ei tulnud mul üldse pähe. Kuid hea küll, ma pean veel aru, kuidas teda nuhelda."