11. Jää lihvib mägesid. Jääaja mõjud Eestis.

Mis on liustikud ja kuidas nad tekivad.
Jää katab 10% maakera maismaast. Suurem osa sellest asub Gröönimaal ja Antarktikas.
Ülejäänud jää asub väikestel kõrgmäestikutippudel.
Kuidas tekivad lumemütsid mäestikes?(lapsed võivad sellele vastuse leida teatmeteoseid kasutades)
Kohtades, kus on alati külm, muutuvad lumekihid omaenda raskuse tõttu jääks, sest lumest surutakse õhk välja. Kui jää on muutunud piisavalt raskeks( 20 m paksuks), hakkab ta libisema allamäge. Tihti libisevad liustikud justkui õhukesel sulavee kihil.

Liustiku ülemist osa nimetatakse toitealaks. See asub pilvepiiril, kus sajab pidevalt juurde uut lund. Lumi kuhjub ja muutub jääks.
Liustiku allosas on aga äravooluala, kus jää sulab veeks.
Liustiku voolamisel mööda kaljusid, võivad liustikku tekkida sügavad liustikulõhed.
Väga pikk liustik asub Islandil ja on üle 100 km pikk, kuid enamasti on liustikud mõne km pikkused.
Maailma pikim liustik on Lamberti liustik Antarktikas, mis on 64 km lai ja 515 km pikk.
Kui liustik lõpeb mere kaldal, siis murduvad liustikujää tükid jääpankadena ja hakkavad meres ujuma.
Kõige kiiremini liigub Quarayaqi liustik Gröönimaal, mis libiseb edasi kiirusega 80-100 cm/tunnis.(1m/t) Kui palju liigub see liustik edasi ööpäevas?

Alpi mägedes olevast liustikujääst avastati 1991 aasta kevadel külmunud mees, kes oli seal olnud juba 5000 aastat.

Mis olid jääajad?
Maa ajaloos on olnud pikki jääaja perioode, mil kliima oli nii külm, et liustikud laskusid alla mägedest ja katsid suure osa maismaast.
Viimane jääaeg algas 2 miljonit aastat tagasi ja lõppes alles 10 000 aasta eest.(vt. ka geoloogilise ajaskSuurel jääajal oli vahepeal ka soojemaid perioode, mil osa jääd taandus ja sulas.Tegelikult elame me veel praegugi jääajastu lõpus, kuigi praegu täheldatakse kliima soojenemist.
Kunagi võib tulla ka uusi jääaegu.
Eesti ajal on olnud 4 jääaega.

Jääajad Eestis ja nende mõju meie maastikule.
Kui liustik edasi liigub, haarab ta endasse kivimipuru - moreeni ja kraabib sellega kaljupinda.
Kuigi Eestimaa on suurema osa geoloogilisest ajaloost olnud maismaa, ei saa me kahjuks pärast liustiku kulutustööd enam leida kuigi palju jääajaeelsetel ajastutel tekkinud pinnavorme.
Kui jääaeg algas, tõid liustikujää keeled Eestisse suurel hulgal kivirahne ja kivimipuru.
Kui liustik lõpuks sulama hakkas, jäid temast maha rändrahnud ja moreensetted, mis katavad suure osa Eestimaast.

Moreentasandikud tekkisid suurte liustikusulavee-alade all. Seal ulatub moreeni paksus kohati 10 meetrini.
Liustikusetetest moodustusid ka paljud meie künkad.
Voored on piklikud mäed, mis tekkisid liikuva jääserva lähedal.
Jää andis voortele piklike pätside sarnase voolujoonelise kuju.(Vooremaa kõrgustik.Sootaga.)
Kuplid on künkad, mis tekkisid jääjärve põhja kuhjunud liivast ja kruusast.
Sinna, kus oli jääkamakas, jäid hiljem järved, jääst väljasulanud vette aga settis nii palju kive, kruusa ja liiva, et pärast oli selle koha peal mägi. (Otepää ja Karula kõrgustik.)
Oosid on järskude nõlvadega vallseljakud, mis tekkisid jääs olevatesse pragudesse. Jääsulamisvesi valgus pragudesse ja sinna kuhjus aja jooksul palju setteid.(Tapa ümbruse oosid, Pikassaare)

Ka jää sulamisveed kujundasid meie maapinda, jättes järele sügavad ürgorud. Vaatame mõnd läheduses asuvat ürgorgu.
Järved.
Sulamisvesi kogunes nõgudesse ning moodustusid Peipsi ja Võrtsjärv.
Pärast jääaega oli Võrtsjärv tohutu suur ja temast voolasid veed Pärnu lahte.
Hiljem murdsid Võrtsjärve veed endale tee Peipsi järve, tekkis Emajõgi ja Peipsist sai suur järv.
Pärast jää sulamist jäi vett vähemaks ja veetase järvedes ja ja jõgedes alanes. Paljud järved soostusid ja kasvasid osaliselt kinni.
Pikkade orujärvede asemele moodustusid järvede ahelikud. Järved hakkasid kinni kasvama. Selline kinnikasvamine jätkub ka praegu.
Järvede asemele tekivad sood.
Ka jõed voolavad nüüd ürgorgude põhjas, järgides orulookeid.

Maapinna kerkimine.
Liustik , mis jääajal Eestimaad kattis oli mitmeid kilomeetreid paks.
Võib vaid ette kujutada, milline raskus lasus maapinnal. Kui jää sulas, hakkas maapind kerkima.
Kogu Eesti rannikuala on kerkinud juba viimased 10 000 aastat, tõustes igal aastal mõne millimeetri võrra.
Kõige enam kerkib maa loodeosa. Seal on maapind kerkinud endisest rannajoonest kuni 20 m kõrgusele
Maapinna kerkimisest annavad tunnistusi pankrannik, maaga kokkukasvanud saared, järvedeks muutunud merelahed ja kosed (Keila-Joa, Treppoja, Jägala juga)Põhja-Eestis.
Kui kerkimine kestab, siis 4 tuhande aasta pärast võib ennustada Saaremaa, Muhumaa ja Hiiumaa liitumist ning ühinemist mandriga. Praegustest saartest loode ja lääne pool aga kerkivad uute saartena merepõhja osad. Kui maapinna kerkimine jätkub, muutub Eestimaa rannajoon tundmatuseni.
Kuna maapind kerkib, siis muudavad ka suured järved oma kuju. vesi valgub enam järvede lõunapoolsetesse otstesse ja ujutab üle järveäärsed madalad alad.
Sinna tekivad ulatuslikud sood.