Oleme nüüd juba üle kuu aja koolis käinud, kosmosesaladusi, möödunud aegu ja mägede teket uurinud.Tänagi saime teada midagi uut -- kuidas tuul maastikke kujundab. Kas sa aga oskad ütelda, kuidas kujundab sind haridus, õigemini need teadmised ja oskused, mida sa iga päev omandad?
     Koolitarkusest on Eestimaal lugu peetud ammustest aegadest alates.
Meie vanemate üheks lemmikraamatuks võibki pidada lugusid Paunvere kihelkonnakoolist, kus tegelasteks krutskivend Joosep Toots, tõsimeelne Arno Tali, punapea Kiir, õpetaja Laur ja paljud teised. Võib olla sa tead, mis raamatust ma räägin? Loe raamat läbi ja sellest võib saada sinugi lemmikraamat.
     Selle toreda raamatu autoriks on Oskar Luts. Oma koolipõlve sündmusi humoorikalt meenutades ongi sündinud raamat "Kevade", millest täna loeme katkendi.

 

KEVADE
                     Oskar Luts
I

       Vahetunni ajal oli klassituba kihinat- kahinat täis nagu sipelgapesa. Kõigil oli hirmus rutt ja kiir, kõik jooksid, kilatsesid, nagu oleksid kartnud kuhugi hiljaks jääda.
Arno hoidus kartlikult seina lähedale. Ta oli veel võõras, ja see kirju liikuv kogu pani ta pea ringi käima. Ainus tuttav, keda ta silmas, oli Raja Teele. Sellesama punapõselise ja valkjajuukselise Teele vanemad ja Arno vanemad olid peaaegu üleaedsed, seepärast tundis Arno teda. 		4-3-10-1.jpg (9030 bytes)

     Arno oleks heameelega läinud ja Teelega paar sõna juttu ajanud, aga see ei näinud tema arust kõlbavat. Tüdrukud, need hoidsid endid ikka ühte nagu lambad ja nende hulka minna ei olnud Arno arvates ilus. Ta toetus seina najale ja vaatas.
Seal oli tugev, paksu näoga poiss, tammus aeglaselt ühelt jalalt teisele ja sõi. Ühes käes oli tal tükk leiba, teises -- rasvane lihakamakas. Keegi läks temast mööda ja astus talle jalale. Sööja ei pannud seda suuremat tähelegi, ümises aga korra: "Õige pimesikk!" ja sõi edasi.
     Üks teine jälle, punaste juuste ja naljakate nööpsaabastega, nähti oma uutmoodi sulepeaga üldist tähelepanu enesele tõmbavat.Ta käis uhkete sammudega ees, tema järel suur kari teisi, kes kõik nurusid:
"Näita`nd, Kiir, näita!"  

.
       Aga Kiir oli uhke poiss, ja ainult mõni üksik sai selle au osaliseks, et talle sulepead näidati.
      Ahju lähedal oli kaunis hulgake poisse. Neile kõneles üks nirginäoga, elavate silmadega seltsiline väga saladuslikkude liigutuste saatel järgmist:
"Kasta hanesulg piima sisse, kirjuta puhta paberilehe peale oma nimi, lase kuuma triikrauaga üle, küll sa siis näed."
     Seepeale vastas keegi kuulajatest:
     "Uh, Käärik, sa ajad päris hirmu peale!"
      Tüdrukute pool oli hoopis vaiksem. Need ajasid pead kokku, sosistasid ja
kõhistasid naerda.  

JOONISTA KASTI JUTU JUURDE SOBIV PILT