SEITSE HEAD SÕPRA
Ungari muinasjutt

Oli see nüüd, kus see oli, võib - olla see polnudki tõsi, oli kord üks küla Csertetö orus. Seal elasid kaevurid.       Kaevurite hulgas oli seitse head sõpra. Nad käisid koos tööl ja vabal ajal lõbutsesid.       Ükskord nad võtsid nõuks - maksku mis maksab - maa all natuke ringi vaadata, et nad ei peaks leppima ainult selle väikese ribaga, kus nad iga päev tööd teevad.      Nii sündiski. Nad võtsid hõlmad vöö vahele ja asusid teele. Liikusid maa-alustes koobastes mööda tundmata teid, küürakil, roomates. Ühes kohas kerkis nende ette võimas värav. Nad ei pääsenud enam edasi. Asjata riputasid nad end kõik seitsmekesi lingi külge, asjata katsusid õlaga tõugata, asjata proovisid seda ja teist, värav ei liikunud kriipsuvõrragi.

      Kui nad seal siis niimoodi rassisid, kuulsid nad äkki imeilusat laulu. Seitse sõpra olid juba üsna väsinud ja see laul meeldis neile ka väga, nõnda siis istusid nad maha ja uinusid silmapilk.
      Nende kaaslased otsisid neid tükk aega, aga ei leidnud kuskilt. Tööaeg sai läbi ja nad läksid koju. Kodus nad ütlesid, et sõbrad läksid kuhugi hulkuma ja kadusid kõik seitsmekesi ära. Külas arvati, et kaevandus on nad maha matnud, ja naised ei tahtnud enam oma mehi ja täiskasvanud poegi kaevandusse lasta.
      Vahepeal ärkasid seitse head sõpra üles.
      Kõigepealt äratas nende tähelepanu suur vaikus, sest laulu ei kostnud enam. Kõige noorem poiss tõukas ringutades kogemata jalaga väravat. Ja samal silmapilgul see avanes.
     Kui nad sealt sisse astusid, leidsid nad end suurest saalist. Seina ääres olid ilusasti reas seitse kuldtooli. Tagapool oli veel üks uks, mis viis marmorsaali. Selles saalis tantsisid seitse imeilusat haldjat. Kui nad poisse märkasid, oleksid nad seitsmekesi seitsmesse kanti laiali jooksnud, aga iga poiss haaras nende seast ühe kinni ja kukkus tantsu vihtuma. Seitse haldjat anusid poisse jumalakeeli, et poisid laseksid nad vabaks, muidu juhtub suur õnnetus.
      Kõige vanem haldjas ütles:
      "Me oleme seitsmekesi õed. Meie võõrasema on maa - aluse riigi nõiamoor. See on teie õnn, et ta magab. Aga kui te nüüd ilusasti vaikselt ära lähete, siis me lubame, et laseme teid iga lõuna ajal raudväravast sisse, ja et te võite meiega tantsida nii palju kui süda kutsub."