Kool 80-ndatel aastatel

Oma kooliaastatest räägib Maarjus,kes käis koolis 80-ndate lõpus, 90-ndate alul

Minu haridustee oli raske, kuid natukese aja eest hakkas vilja kandma.
Alguses, kui ma kooli läksin, tahtsin ma väga õppida. Kuid see mõte kustus mul ruttu.
Mõned inimesed võtavad lihtsalt õppimise tuju ära ja need inimesed on õpetajad.
Vanemad tahavad ka, et ma hästi õpiks, aga ma nii hästi ei õpi, kui nad tahavad.
Kevadel ei viitsinud ma üldse õppida.
Kodus pole ma eriti õppida saanud. Seal jooksid ja kisasid mu poolvennad . Mõnikord on nad vakka.
Ma tavaliselt ei taha koolielust rääkida.
Kodused tunnevad ikka hinnete vastu kõige suuremat huvi.

Minu koolitee oli üpris pikk. Minu klassivennad ja -õed ja koolikaaslased käisime koolis bussiga.
Koolimaja oli kolme korruseline punast ja kollast värvi. Ruumid olid alati soojad ja sisukad.
Meie klassiruum asub teisel korrusel.
Täpselt ei oska öelda, kui suur on meie kooli territoorium, aga selle territooriumi alla kuulub ilmatu suur võimla ja aula ja bassein ja raamatukogu ja arvutiklass ja lasketiir ja söökla ja umbes 20 klassi.

Kõigil meie klassis olid normaalsed koolikotid. Küll oli siniseid, punaseid, kirjusid jne.
Kirjatarbed olid kõigil ühesugused, vähemalt olid sisud samad.
Tavaliselt neid osteti, aga juhtus ka kui mõnel hakkasid näpud taha.

Absoluutselt mitte keegi ei kandnud koolivormi.Tavaliselt kanti vaba riietust.
Kunagi pidime kandma viigipükse ja dressid kehalise kasvatuse tunni algul selga panema.
Aga nüüd ei pea nii tegema.
Ma vihkasin koolivormi.
Meie kooli õpilased olid puhtad.
Soengud olid kõigil erinevad.
Koolis ei tohtinud palju ehteid kanda ja end palju meikida. Kosmeetikat kasutasid ainult tüdrukud, aga mõni pani liiga palju ja pärast oli nagu moosinägu.
Poistel olid ainult ketid ja mõnel poisil oli kõrvarõngas.
Mõnel tüdrukul langes käitumishinne seetõttu, et oli endale palju ehteid kaela pannud ja  ennast palju meikinud.
Tavaliselt hakkas riidlema klassijuhataja. Tal oli kombeks öelda: "Kas siis, kui te meigite ennast, hakkate poistele rohkem meeldima?"
Koolis pidid õpilased õpetajaid teietama. Õpetajatel oli palju hüüdnimesid - küll krokodillid, Jänesed, Jutad jne.
Õpetajad kõnetasid üksteist viisakalt.

Kui mõni õpetaja noris, lasi ta tunnil paar minutit üle minna. Aga mõni teine õpetaja ei küsi vastama, vaid laseb poolest tunnist ära.
Mulle ei meeldinud ükski tund koolis. Need teadmised, mis ma olen koolist saanud, ei jää mulle kauaks meelde.
Vahetund oli mõnikord põnev ja mõnikord igav. Tavaliselt on siis vahetund põnev, kui järgmiseks tunniks on kõik õpitud. Ja kui on kõik korras ja kõige suurem sõber ka koolis, siis on vahetund nagu paradiis.
Tavaliselt me vahetunnis ostame midagi, kui on raha. Vahel käime raamatukogus ja üldine tegevus, mida me teeme, on lollitamine, kui seda nii hella nimega saab nimetada.
Koolis söödi nagu ikka sööklas. Aga seda on raske kirjeldada. Kui kell helises, siis kõik jooksid, nagu ajaks karu taga (mina nende hulgas). Kes ei torma, saab natuke vähem süüa.

Koolist lubati puududa ainult põhjusega. Ja et seda tõestada, et puudusid põhjusega, tuleb viia ema või isa kirjutatud tõend koos allkirjaga.
Puudusin ilma põhjuseta 7 päeva, aga ema ei tea veel.
Kui läksin mõne klassikaaslase poole, siis seal peres anti meile kooki, komme ja mahla jne. Minu kodus tehakse ka nii, kui mulle keegi külla tuleb.
Klassiõhtud algavad tavaliselt kell 3 ja kestavad kella üheni.Peol me tavaliselt tantsime ja kui keegi teeb laua, siis sööme. Pidusid korraldab klassivanem.
Koolipidudest võivad kõik osa võtta. Olen suur pidudearmastaja.
Seinalehti tegid kõik klassid kordamööda. Kui oli meie kord teha, siis panime sinna luuletusi.
Kooliraadio oli igav. Seal lasti jama muusikat ja lõpuks kadus see üldse ära.
Korra oli koolis moes veesõda.