Kool 70-ndatel aastatel

Jutustab Heivi , kes käis koolis 70-ndate lõpus, 80-ndate alguses.

Et olin ainus laps olid mul väga head õppimistingimused, mul oli oma tuba kirjutuslaua ja raamaturiiuliga.Loomulikult nõudsid vanemad korralikult õppimist, kuid mind sundida vaja ei olnud.

Minu koolitee oli umbes 10 minuti pikkune. Seda teed käisin jala ja tavaliselt armastasin üksinda kooli minna.
Minu kooliaja koolisisustus oli selline, nagu see sel ajal igal pool Eestis oli, standardne.
Minu koolitee algul rippus aulas suur Lenini pilt ja ka muid punaseid loosungeid: "Õppida, õppida, õppida!","Õppida kommunismi!"
Seintel oli poliitilisi plakateid: "Kõik valima!","Elagu suur Oktoober!", "Au nõukogudevõimule!", "Meie kodumaa-NSVL".
Kooliruumid olid üsna avarad ja mugavad.
Kooli territoorium oli suur. Sinna kuulusid koolimaja, vene kool,võimla, internaat, garaaž, katseaed, abiturientide park, staadion, jooksu-ja hüpperajad, korvpalliväljak, lasketiir ja kuurid, kus hoiti küttepuid.
Garaažis olid boksid kooli veoautole ja väikesele bussile ning autoõpetuse klass stendiga.

Sööklas söödi mitme vahetusega.Toiduraha maksid vanemad. Paljulapselistele peredele tehti kooli õppenõukogu poolt soodustusi ja määrati neile tasuta lõuna. Lähedalelavad lapsed käisid suurel vahetunnil kodus söömas.
Kodust võeti kaasa vaid õunu, komme ja muud sellist.
Sööklas oli söömise ajal kohal ka korrapidajaõpetaja, kes jälgis, et ei loobitaks leivaga, ei pritsitaks suppi teiste riietele, et kõik oma portsud korralikult ära sööksid ega lärmitseks ja rüseleks. Eriti jälgiti seda nooremate laste hulgas.

Koolitarbed olid kõigil üsna sarnased.
Koolikotina kasutati seda, mida keegi ise tahtis, siis oli vastavate esemete valik kauplustes juba üsna suur. Tavaliselt olid koolikottideks diplomaadikohver, pildiga kilekott jne.
Kirjatarvetena kasutati pastapliiatseid, tinten-pen'e,viltpliiatseid.
Neid kõiki muretseti poest.

Koolivormi kandmine oli nõutav. Suhtusime sellesse rahulikult, sest sel ajal ei tulnud nagu ettegi, et võiks ka teisiti olla. Selline oli kord ja sellele tuli alluda.
Koolivormi kandmist kontrolliti ja tavaliselt olid karistuseks päevikusse kirjutatud märkused, või kui näiteks puudusid vahetusjalatsid, siis võidi õpilane koju tagasi saata neid tooma, kui ta elas kooli lähedal.
Tookord kedagi ei solvatud riietuse pärast.

Hügieeni suhtes olid nõudmised üsna ranged.
Kui kellelgi oli silmatorkavalt palju ehteid, paluti need ära võtta ja ei soovitatud kosmeetika kasutamist. Sellesse suhtuti mõistvalt.

Tunnis pidi üldiselt kord valitsema. Õpetajale tuli vastata püsti seistes, tunnis ei tohtinud sosistada, kirju pingist-pinki edasi anda, itsitada ega paberkuulikestega loopida.
Vahetundi pidi minema rahulikult, ilma kisa ja trügimiseta. Kuid kes sellest hoolis!
Vahetunnis polnud lubatud mööda kooli joosta, pidi piki koridori jalutama. Klassis peale korrapidaja keegi olla ei tohtinud, seda kontrollisid korrapidajaõpetajad.
Korrektselt pidi käituma ka väljaspool kooli. Ei tohtinud kambas jalutades kõva häälega suhelda, tuli vanematele inimestele ustel teed anda.
Tavaliseks karistuseks oli märkus, kui asi väga tõsine polnud.
Õpetajaid kõnetati alati "Teie" vormis. Omavahel kutsuti õpetajaid perekonnanime järgi, kuid oli ka hüüdnimesid.

Klassi- ja koolipidudel viibisid ka õpetajad. Vanemate klasside üritustele nooremaid ei lubatud.
Koolis tegutsesid järgmised ringid: kunstiklass, malering, klaveriklass, kergejõustikutrenn, suusatamine,  kartautode ring, korv- ja võrkpall, lastekoor, noortekoor, koolibänd ja aeroobikatrenn. Soovijaid jätkus igasse ringi.
Koolis tegutsesid tähekeste ehk oktoobrilaste, pioneeride ja komsomoliorganisatsioon.
Seal vaidlesime põhiliselt kooliprobleemide üle.
Seinalehti tegime huviga. Seal oli õpilaste joonistusi, kirjandeid, mitmesuguseid mõtteid ja huumorit. Eriti tore oli, kui leidsime eest teravmeelseid nalju ja karikatuure.
Kooliraadio täitis muusikaga kõik vahetunnid. Seal esinesid lühikeste informatsioonidega mõnikord ka õpetajad.
Koolialmanahhides avaldati õpilaste paremat omaloomingut -luuletusi ja kirjandeid.

Teatud perioodil oli poiste hulgas moes kõikvõimalike märkide rindapanemine ja kogumine.
Algklassides olid meil kõigil oma salmikud, millesse siis kogu klass pidi midagi sisse kirjutama ja joonistama. Tavaliselt olid salmid vaid paari kuni neljarealised, kuid see-eest olid salmikutelehed täis kirevaid õisi, kiisusid, linde ja muud, mida keegi joonistada oskas.
Keskastmes läksid salmikud juba natuke tõsisema teema juurde  - hakati kirjutama armastusest ja igavesest sõprusest.

Jutustab Heli, kes käis samas koolis 70-ndate alguses

Õppimist peeti lapse" tööks" - selleks oli alati oma aeg ja koht. Segajaid lähedusse ei lubatud.
Elasin Järvakandi aleviku lähedal, kus käisin koolis. Minu koolitee oli umbes pool kilomeetrit pikk. Seda sai jagatud tihtipeale teiste lastega, kuna elasime lähestikku ja käisime ühes klassis.

Klassiruumid olid suured ja mahutasid lahedalt kuni 30 õpilast. Sisustus oli tolle aja kohta igati korralik. Igal lapsel oli oma koht nii garderoobis kui ka klassis.
Koolitarbed erinesid meil tugevasti. Kelle vanemate rahakott lubas, võis uhkeldada nahkportfelliga, teised ajasid läbi riidest tehtud kottidega.
Õpilasvorm oli rangelt määratletud. Mingeid lisandeid ei võinud olla. Koolivorm pidi olema alati puhas ja triigitud.Vahetusjalatsid pidid olema tingimata, vastasel korral pidime olema terve koolipäeva sokkides.
Ei tohtinud kanda kõrvarõngaid ega sõrmuseid. Keelatud oli make-up'i tegemine.
Kontroll oli tõhus - garderoobi väljapääsu juures seisis tihti õppealajuhataja.
Klassijuhataja kontrollis hügieeninõudeid. Kui puudus taskurätik või kamm, saime selle eest märkuse päevikusse.
Naisõpetajad kandsid enamasti tumedast riidest pihikseelikuid või jakki ja seelikut.

Tunnis pidi olema täielik vaikus, kõnelemise soovi puhul andsime märku käe tõstmisega.
Vahetund oli tihtipeale ainus tund, mis kõigile meeldis. Eriti polnud me vaimustuses jalutada pidevalt ringiratast. Keelatud oli kogunemine gruppidesse akende alla ning ka muudesse ruumidesse. Vahetund oli ainult jalutamiseks.

Kool kontrollis pidevalt õpilaste koolivälist tegevust.
Neile, kes käisid jõuluõhtul kirikus, tehti vali noomitus.
Õpetajaid teietati nende kuuldes, kuid õpilased omavahel kasutasid hüüdnimesid "Lüüra", "Konks","Nullike", "Prill" jt.
Õppetundide läbiviimisel kasutati mitmeid abivahendeid nagu slaide, kaarte ja magnetofoni.

Klassi- ja koolipidudel tohtis kanda ainult pidulikku koolivormi.
Nooremates klassides sai klassiõhtuid korraldatud koos klassijuhataja ja tihtipeale koos vanematega.
Vanemates klassides võis pidudel kanda juba ka muud riietust.
Huvialaringidest olid populaarsed rahvatants, kunsti- ja muusikaklass. Eriti pop oli olla kooliansambli liige.
Tehti ka sporti ja seati sportlasi teistele eeskujuks.
Tüdrukute vahel liikusid ringi salmikud.
Seinalehed olid igas klassis. Seinalehe väljaandmise eest vastutas seinalehe toimetus. Seal olid ära märgitud õpilaste sünnipäevad ja riiklikud tähtpäevad.
Koolis oli ka autahvel.
Koolis tähistati piduliku aktusega Lenini sünni- ja surmaaastapäevi, naistepäeval kinkisid poisid tüdrukutele lilli ja armee aastapäeval tüdrukud poistele ja meesõpetajatele, õpetajate päeva aktusel olid õpilaste ja õpetajate kohad vahetatud ja sai palju nalja.

Koolis olid varjatult olemas kõik moevoolud oma atribuutikaga - "punkariliikumine", kiilakad, siilisoeng ja alt ülilaiad püksisääred.