Kool 60-ndatel aastatel

Jutustab Enno, kes oli koolipoiss 60-ndatel aastatel.

Kodune seisukoht oli - "Poiss, kui tahad õppida, õpi!"
Kuigi elasime talus, kus tuli maast madalast tööd teha oli nii, et kui raamatu taha istusin, siis muud tööd peale ei sunnitud. Mõnikord ka kuritarvitasin seda. Jutukas oli alati õpiku kõrval.

Koolitee oli mul ligi 5 kilomeetrit pikk. Esimeses klassis tõi ema mind tihti jalgrattaga kooli. Käisin õhtuses vahetuses ja onu või vanaisa tuli tihti hobusega vastu.
Kolmandas klassis sain väiksema jalgratta, viiendas juba suurema. Seitsmendas sääreväristaja ja kümnendas motorolleri.
Kui jala käisin, sest talvel oli tee tihti täis tuisanud, siis ikka kambaga ja see tee võttis oma 2 tundi aega.

Alguses olid eesti ja vene kool eraldi, kuid hiljem koolimajad ühendati ja lapsed hakkasid käima segamini ühes ja samas majas.
Kui olid veel eesti ja vene kool eraldi, siis oli sageli tugevaid lööminguid. Need said alguse käbisõjast, mis läks üle kivisõjaks. Kui koolid ühendati, oli paar kuud vahetundides "naginat", mis lõppkokkuvõttes rahulikult lõppesid.

Kevadel ja suvel sai vahetundides õue. Talvel ja porisel ajal tuli jalutada ringiratast saalis.

Algkoolis sõime klassis. Võileivad olid kaasas ja koolitädi Maret keetis teed. Keskas oli puhvet, aga alati olid suured järjekorrad ning seda ei kasutatud.

Koolikotiks oli mul tavaliselt õlakott - hea rattaga sõita. Keska lõpuks mapp - sai mootorratta paagile panna.
Kirjutusvahendiks olid algkoolis nn. "paisuga" suled. Igavesed vastikud!
Keskas olid juba pastakad ja vihikute asemel kaustikud.
Päevik oli ja allkirja kontrolliti.
Koolivormi ei olnud.Vahetusjalatsid pidid olema, muidu lasid sokkides ringi.
Riietele ei pööratud erilist tähelepanu, peaasi, et puhas ja terve.
Noored õpetajad hakkasid kandma minisid - siis oli, mida vaadata!

Koolis pidid olema puhas ja korralik. Poiss, kellelt leiti täid, oli juustest ilma. Tüdrukute värvimine ja ehted olid vastunäidustatud. Sõrmus võis olla abiturientidel.
Tunnikord olenes õpetajast. Reaalainete tundides ja ajalootunnis oli kord kõva. Nõrgem keelte ja joonistamise ja muusikatundides. Praktikandid ja noored õpetajad nägid valu.
Poisid püüdsid ignoreerida kõikvõimalikke norme ja reegleid. Karistati mitmeti - vestlused nelja silma all, peale tunde jätmised kuni käitumishinde alandamiseni välja.

Vahetundides jalutati käe alt kinni ja ringiratast, nii, et pea käis ringi nagu karussellil.
Nooremast peast sai üksteist jalust rabatud ja muidu togitud.
Ilusal ajal olid populaarsed nn. ratsavõistlused - s.o. suuremal poisil väike kukil ja kes keda rabas.
Poomi peal sai ka kotiga üksteist alla kukutatud.
Vahel sai puudutud kah. Kodus ei öelnud küll, et me poppi tegime.

Sõitsime palju mootorratastega ringi. Motoroller või -ratas pidi olema igal koolipoisil. Olin suure lugemisisuga, haarasin kõike, ka "keelatud" kirjandust.
Koolis töötasid kirjandusring, matemaatikaring, kõnevõistlused. Tollel ajal oli kõige populaarsem ujumine ja veepall. Laskmine oli ka ja mõned sõitsid krossi.

Reet jutustab oma kooliajast järgmist.

Igal aastal paari kuu jooksul oli tüdrukutel nii võimas "oraaklite" hullustus, et see nakatas vahel isegi poisse.
Vihikusse kirjutati küsimus või pealkiri, selle alla numbrite all vastused - mida tobedamad, seda toredamad. Pealkirjad olid umbes sellised:
Kes sulle meeldib?
Kellele sina meeldid?
Kus kohtute?
Mida esimesena ütlete?
Mis on sinu lemmiklill? jt.

IV - V klassis oli tüdrukutel pabernukkude ja neile riiete joonistamise lumm.
Üksvahe punuti meetrite viisi näpunööri, siis mängiti igal võimalikul juhul kassikangast.