Kool 50-ndatel aastatel

Vana õpetaja Meeli jutustab.

1953 aastal sain oma esimese töökoha noore õpetajana Käru 8-klassilisse kooli, kus oli 120 õpilast.
Liitklasse koolis polnud. Minu klassis oli sügiseks 34 last.
Kool asus vanas Käru mõisa häärberis, kooli ümber asus park, mida kevadeti ja sügiseti tuli koolilastel koristada.
Kooli direktor oli väga nõudlik mees, nii, et iga puulehtki tuli käsitsi põõsastest välja noppida.

Koolis pidi olema kord nii klassis kui ka vahetundide ajal koridorides.
Vahetundide ajal jalutasid õpilased saalis ja korrapidaja õpetaja pidi passima saali ukse juures, et õpilased saalist ei väljuks ega hakkaks mööda pikka koridori edasi-tagasi jooksma. Ükski õpilane ei tohtinud vahetunni ajal klassis olla, vaid pidi saalis ringiratast jalutama.

Suurimaks karistuseks oli vanemate kooli kutsumine. Kasutati ka nurkapanemist. Vahel viis direktor mitu õpilast õpetajate toa juurde pimeda seina juurde seisma, nägu seina poole. Seal nad seisid mõnikord mitu tundi. Kes enam seista ei jõudnud, see istus seina äärde maha.
Kui aga direktor seda nägema juhtus, et mõni vastu seina toetus või koguni istus, siis raputati ja löödi vastuseina tagasi.
Üldiselt muud karistust polnud võimalik määrata, sest märkust kirjutada ei saanud, sest õpilaspäevikuid polnudki.
Õppimata jätmise korral jäeti õpilased lihtsalt peale tunde õppima.
Järeleaitamise tunde tuli õpetajal teha ilma rahata.
Igas klassis oli 3-4 õpilast, kes olid juba mitu aastat istuma jäänud ja segasid tunde. Istumajääjaid koolist välja heita polnud võimalik.
Neid lapsi, keda oleks kiusatud, koolis polnud. Istumajääjad aga olid nii suured poisid, et neid ei julgenud keegi kiusata ega tögada.

Klassis oli mul palju õpilasi, kes hästi õppisid. Nende sõna pidid ka need kuulama, kes halvasti õppisid. Sageli valisid targad tüdrukud mõned halvasti edasijõudvad välja ja hakkasid neid peale tunde järele aitama. Siis polnud karta, et neid kiusama hakati.

Õpilased kandsid koolivormi.
Poistel olid tumedad ülikonnad, tüdrukutel sinised seelikud ja valge-sinisetriibulised pluusid.
Pidulikuks vormiks olid valged pluusid ja tumedad seelikud ning punane pioneerikaelarätt kaelas.
Poisid võisid kuube kanda ka pidulikul juhul.
Nõuti ka vahetusjalatseid. Kes vahetusjalatseid kaasa ei võtnud, pidi terve päeva läbi sokkides ringi jalutama.
Õpetajate riietus koolis oli tavapärane. Õpetajad end koolis ei värvinud, v.a. õpetaja Helgi P., kellel olid huuled punaseks värvitud.
Ka õpetajad kandsid vahetusjalatseid. Tuli kanda kingi, mitte toasusse.

Tervitamine oli au sees.
Ka õpetajad tervitasid üksteist õpilaste juuresolekul.Omavahel võisid õpetajad sinatada.

Koolis olid õpilastel isiklikud õppetarbed. Ka õpikud osteti päriseks. Midagi kooli poolt ei saanud, isegi tinti mitte.
Hiljem osteti koolile tinti, nii et võis täitesulepead ka klassis kooli tindipotist täita.
Kaugemal elavad õpilased võisid elada kooli internaadis. Talvel oli seal kõige rohkem lapsi, sügiseti ja kevadeti käisid paljud kaugemad lapsed koolis jalgratastega.
Õpilased said koolis sooja toitu.Pühadeks küpsetati koguni maitsvaid kooke.
Koolisöökla sai toidule lisa kooliaiast.
Sealt sai marju, juur- ja aedvilju ja maitseaineid. Sügiseti oli üheks suuremaks tööks keediste keetmine ja kapsaste sissetegemine.

Koolis oli pioneerimalev, kuhu kuulusid kõikide klasside pioneerirühmad. Mitu klassi olid tervenisti pioneeriklassid.
Peeti pioneerikoondusi ja tehti sporti.
Pioneeritöö oli huvitav, sest korraldati ühiseid rahvamatku, maastikumänge metsas ja pargis, kus oli tarvis kasutada pioneeritarkusi - tunda morsetähestikku, jälgi jne.
Huvitavaid üritusi korraldati ka pioneerirühmades.
Nääripühadeks valmistas iga klass ette temaatilise esinemise - lühinäidendi või luuledeklamatsiooni.
Õpilased võtsid agaralt osa ka koolipidudest.Seal mängiti seltskondlikke mänge ja tantsiti. Ka poisid tahtsid tantsida.
Seinalehte andis välja seinalehe toimetus, kuhu kuulus igast klassist üks pioneeriealine õpilane.Seinalehe nimi oli "Pioneer". Oli poisi ja tüdruku siluett vineerist välja saetud.
Üldiselt oli seinalehe vastu huvi ainult esimesel päeval peale väljapanekut. Ülejäänud päevadel seisis ta lihtsalt seina ehteks, kuhu mõned möödakäijad mõnikord pliiatsiga midagi juurde lisasid ja siis pidi muidugi materjalid, mis olid soditud, välja vahetama.
Almanahhe koolis välja ei antud.
Töötas ka kooliraadio, kust anti edasi teateid ja mängiti muusikat.
Suuremad õpilased korraldasid moedemonstratsioone, karnevale ja kohtumisi teiste koolide õpilastega. Teiste koolide lastega suheldi peamiselt spordivõistlustel.

Jutustab Eevi, kes oli 50-ndatel aastatel koolilaps.

Kooli läksin 1949 aastal.
Kool sai mulle tuttavaks ja armsaks juba enne, kui minust koolilaps sai.
Naabritüdruk Eeva oli minust aasta vanem ja seega pääses minust tervelt aasta varem kooli.
Ootasin tihti kooli ukse taga tundide lõppemist, et teistega koos mängida.
Ja oli veel üks magnet - kooli raamatukogu, kus oli minu arusaamist mööda uskumatult palju raamatuid.
Õpetaja Katus lubas neid lahkesti lugeda. Kodus raamatuid kuigipalju polnud. Polnud raha osta.
Ka kooliriiete ja jalanõude ostmiseks korjasime suvel marju ja müüsime neid marjaturul või kokkuostu, et saada vajalikku raha.

I klass möödus kui unenäos. Lugema ja kirjutama olin õppinud juba õe koolitükke jälgides. Nii mul siis olidki tunnistusel kõik viied, peale kirjatehnika. Väga ilusasti kirjutamine võttis palju aega, aga mina tahtsin alati juba järgmist tööd teha.
Meie peres oli tavaks, et õppimisega tuli ise hästi toime tulla. Me teadsime, et see on meie töö.
Minul oli ka pisike stiimul. Iga veerandi lõpus näitasin oma tunnistuse isale ja emale ette ning sain isa käest 5 rubla, mis oli mulle terve varandus.
Koolikotti I klassis ei olnudki. Pistsin vajalikud tarbed kaenla alla ja marssisin üle tee.
Mingit koolivormi meil polnud, seda polnud vajagi.

Terve selle aasta elasime küüditamise hirmus, sest olime taluomanikud. Asjad olid pakitud kompsudesse ja minul tuli kanda mitut kleiti ülestikku.
Peagi aga levisid kolhooside tegemise jutud ning isa otsusel kolisime elama teise kohta.

II klassi läksin uude kooli.
Kuskilt olid klassikaaslased teada saanud, et meie pere oli elanud Brasiilias, kus isa oli olnud ehitustööline.
No muidugi küsiti kohe õe Alice'i sünnikohta, aga see oli Sao Paolo! Nii hakkasid teda mõned hüüdma Brasiilia tolmuahviks.Aga mina olin solvunud, sest mina olin sündinud kõigest Tallinnas.

Siis kolisime elama Haapsallu, kus isa sai tööd ehitusel.
III klassi läksin siis jällegi uude kooli.
Harjutuskooli kõige põnevamaks kohaks oli elavnurk. Ainult valgetest hiirtest oli mul veidi kahju.
Meelde on jäänud, et 1953 aastal, Stalini surmateate saabumisel, tuli meie klassijuhataja klassi. Seisime kõik püsti ja siis ta teatas, et meie suur juht ja isa on surnud ning nuttis!Mul oli seda veider vaadata, aga paljud klassikaaslased nutsid ka.
Harjutuskoolis astusin ka pioneeriks. See oli pisut nagu põnev ja salapäranegi.
Mängisime juba ennegi klassikaaslastega luuremänge ja peitust ja mida kõike veel.
Kui astusin pioneeriks, selgus, et seda kõike pioneerid just teevadki.
Koolis kandsin koolivormi. Mäletan musta plisseeritud allservaga põlle.Õnneks ei tehtud koolivormi puudumisest tollal mingit pühaduse teotust. Kellel polnud võimalik vormi muretseda, see käis oma tagasihoidlike riietega.

Hiljem läksin Haapsalu Keskkooli.
Olin klassi kultuuriorganisaator.
Korraldasime klassiõhtuid, kuid meeles on just ülekoolilised peoõhtud. Esinemiskavas olid seal võimlemisharjutused, tantsud ja laulud. Pärast mängis tantsuks oma klassi orkester, mille koosseisus olid akordion, trumm, kontrabass ja vahel ka kitarr.
Koolis nõuti puhtust. Seda kontrollisid erilised sanpostid, kes vaatasid üle kõrvad-käed-kaela ja isegi soki alt jala pidid kontrollile esitama.
Ehitud ja värvitud ei tohtinud olla.

Kaasõpilastest käis mul külas suur sõbranna Lydia.
Temaga koos möllasime küll mängida!
Küsisime saapakauplusest suuri saapakarpe, ehitasime neisse pabernukkudele tube, vorpisime arvukaid kostüüme teha ja lasime fantaasial lennata.
Nii elasime välja omaenda rahalisest kitsikusest põhjustatud unistusi.
Kui käisin koolis, siis kontrolliti, millega tegelevad õpilased koolivälisel ajal. Korraldati kontrollkäike ka kultuurimaja üritustele.