AutomoodAutomood
Sõda tegi autotööstuses tohutu hävitustöö, sest enamik Euroopa autotehaseid olid muudetud rusuhunnikuks.
Seepärast toodeti läänes esimestel pärastsõjaaastatel sõjaeelseid automudeleid.
Viiekümnendatel aastatel läks autode juures moodi lennukiteema.
Autode poritiivad kaardusid üles ning neil olid panoraamklaasid,mis meenutasid lennukikabiini omi.
Rohkem oli lennukistiil moes Ameerikas.
Kuuekümnendate aastate keskel muutusid autod nurgelisemaks nii vormilt kui detailidelt.
Sportautode ehitamisel olid moes võidusõiduautodelt laenatud joon.
Seitsmekümnendatel aastatel said paljud autod veetilga sarnase voolujoonelise kuju nii esi- kui sabaotsas.
Moodi tulid laugpäraga autod, mille ust sai tagant avada.
Niisuguseid autosid oli ka seest võimalik ümber kujundada istmeid kokku rullides.
| Lennukininaga "Champion" (1950) oli eest ja tagant ühesugune, nii, et selle auto omanikule öeldi naljatamisi:"Mister, kas te tulete, või lähete?" |  |
| Prantsuse elulaadi lahutamatuks osaks sai "Citroen" (1953) , mis oli nii lihtsa ehituse ja mootoriga, et seda kutsuti auto aseaineks. |  |
| Kütusekriisi aastatel sooviti palju üheinimeseautosid, mis oleksid säästlikud nagu mootorrattad, kuid pakuks varju vihma ja ilmastikuolude eest. Munakujulised "Isettad" (1956) kulutasid vaid 3,3 l bensiini 100 kilomeetri peale. |
 |
| "Cadillacid"(1959), mis on lennuki-raketistiili musternäiteks,on ameeriklaste jaoks raha ja võimu sümboliks. |  |
| "Austin Mini"(1961) mahutas 4 inimest ja nende pagasi, võttis vähe bensiini ja oli odav. See nn. "Mr. Beani auto" esindas uut kokkuhoidlikku elustiili. |  |
| "Jaguarid"(1961) oli algselt ehitatud ringrajavõistlusteks ning oma kiiruse tõttu said neist populaarsed sportautod. |  |
| Toyota "Corona" (1966)(esiosakalle oli sahakujuline ning vastupidine kuuekümnendate aastate automoele. |  |
| Volkswageni "Põrnikas"(1966) oli odav rahvaauto, mis on populaarseks jäänud tänapäevani. |  |
| Kandilise ja võimsa mootoriga Volvo 164 (1968)esiotsa ilmestas moekas kandiline iluvõre. |  |
| Citroen SM (1970) oli tehnilise keerukuse maailmameister. |  |
| Suure klaasipinnaga BMW "Touring 1600" (1971)kere näib sportlik tänu suure kaldega tuuleklaasile ja laugpärale. |  |
Nõukogude Liidus sõitsid viiekümnendatel tänavatel veel peamiselt sõjaeelsed autod.
Esimene pärastsõjaaegne auto oli "Pobeda"
Uutest autodest olid valitsuse käsutada luksuslikud ZIM-id.
Opel Kadeti sõjaeelse mudeli eeskujul ehitati 1960-ndatel aastatel Moskva autotehastes esimene laiemale tarbijaskonnale kättesaadav rahvaauto "Moskvitš 400".
1956.aastal toimusid "Moskvitši" kere osas murrangulised muutused - autokere omandas Ameerikas populaarse lennukikere jooni.
Kuuekümnendate lõpus ilmusid tänavatele uued luksusautod "Tšaika", millel olid üleskaarduvad poritiivad nagu "Cadillacil"ja "Pobedade " järglased "Volgad".
1957. aastal hakati tootma väikeautosid Zaporožets, mida rahvasuus hakati hellitavalt kutsuma maanteemuhkudeks.
1970-ndatel aastatel omandasid "Zaporožetsid" moodsa kandilise kuju.
Autode kohta võid rohkem lugeda Margus-Hans Kuuse raamatust "100 autot".
Uus auto.
Uus asi, mis muutis meie pere elu, oli auto "Moskvitš 407" võitmine loteriiga 1963.a. septembris.
Autot oligi hädasti vaja. Juhiluba oli mul taskus juba 1957.a aastast, kuid siis õnnestus asutuse autot erasõitudeks saada vaid haruharva.
Oli isegi üks pisike plaan auto ostmiseks.
Ämm oli rajooni parimate seatalitajate hulgas ja teenis korralikult. Äi lubas autoraha anda, kui selle ise kuskilt välja räägin. Kui ma ei eksi, oli Haapsalu rajooni fond tollal 5 autot, tahtjaid aga kümneid kordi enam. Vähe oli olla tööeesrindlane, vaja oli ka tutvusi ja tont teab, mida veel ja nii jäigi auto seekord ostmata.
Loteriivõit oli aga nagu taeva kingitus.
Tulin sel päeval hilise rongiga Tallinnast. Üllatusin, et abikaasa oli rongi vastu tulnud. Oli teine kuidagi ärevil ja hakkas rääkima, et me võitsime 30 kopikaga"Moskvitsi".
Jutt näis uskumatuna, kuid kontrollinud kodus veel kord piletit võidutabelist, selgus, et asi on tõesti nii.
Kui sellest äiale teatasime, olid tema esimesed sõnad:"Oleks ikka võinud Volga olla!". Näed siis, inimene pole iialgi rahul.
Siis võeti pilet ekspertiisiks keskhoiukassasse ja kutsuti mind alles mõni päev hiljem tagasi. Siis kirjutati välja tšekk kauplusele "Volga".
Kui 1963. a. loteriid välja kuulutati, maksis Moskvits 407 2500 rubla, kuid suve lõpuks tõsteti hind 3200 rublani. Vaheraha õnneks ei nõutud.
Autokauplus andis mulle paberi laost väljaandmiseks. Valida midagi ei olnud - näidati üks valge auto ette ja öeldi, et võta või jäta.
Sõitsin sealt juba omal jõul autoinspektsiooni, kus auto arvele võeti.
Selle auto võimsus oli 40 hj. ja ta kulutas 8-10l bensiini A72 100 km läbimiseks.
Tallinnas oli tollal 2 avalikku bensiinijaama. Bensiin maksis 5-6 kopikat/l ja seda müüdi sularahatalongide eest, mida sai osta autokauplustest, et bensiinimüüja ei saaks raha oma taskusse pista.
Mõlemas bensiinijaamas pumbati kütus käsitsi ja lasti viieliitriste portsudena paaki.
Liigelda oli linnas lahe - valgusfoore peaaegu polnudki, Võidu väljakul reguleeris vahel miilits liiklust, Suvorovi (Kaarli) pst. ja Toompea tänava nurgal lülitas miilits käsitsi punase tule, kui sakste auto Toompealt alla sõitis.
Auto tõi aga kaasa ka muret.
1964.a. sügisel sain Tallinnas Mustamäel kahetoalise korteri ja autot polnud kusagile panna.
Seepärast tuli auto talveks maale varju alla viia.
1965.a. suvel ehitasin kooperatiivgaraaži Mustamäele. Garaaž sai valmis sügiseks, seni seisis auto maja ees.
Viimasel ööl enne garaaži valmimist aga löödi autol külgaken katki ja varastati autoraadio. Miilits ei vaevunud vaatamagi tulema.
Pidasin seda autot 10 aastat ja olin väga rahul.Paks plekk pidas hästi vastu roostele, mootorit polnud kordagi vaja lahti võtta ja ka vedrud pidasid vastu.
Kolm korda käisime autoga ka kaugmatkadel. Nendel pikkadel reisidel Karjalasse ja Taga-Kaukaasiasse ei vedanud auto meid kordagi alt, isegi kummilappimist juhtus haruharva.
1973.a. suveks oli Mosse kümneaastane ja läbi sõitnud 90400 km. olgugi, et auto oli omaseks saanud nagu perekonnaliige, tuli mõelda müümisele, kui tahtsid vähegi korralikku hinda saada. "Volga" autopoe kõrval tegutses tol ajal pisike autolaat. Autot sai müüa ainult kaupluse kaudu, kes määras hinna, mille ostja pidi kassasse tasuma.Poe määratud hinnaga polnud aga keegi nõus autot müüma ja vaheraha maksti nurga taga peost pihku.
Sain autost kokku 4000 rubla, seega rohkem, kui ta uuelt maksis. Raha panin hoiukassasse uut autot ootama, kuid see läks korda alles 1976.a.
Praegu sõidan "Moskvitš" 412 IE-ga, mille muretsesin 1986.a. Auto on siiamaani heas sõidukorras.
Uuri järele, missuguseid autosid on olnud sinu peres erinevatel aegadel.
Millised autod on olnud meie peres?
Millist autot oleksid endale tahtnud?
Miks muretsesid sinu vanavanemad/vanemad /teised sugulased endale just sellise auto?
Missugune see auto oli ? (Värv, kas uus või vana, kas oli hea auto, kas autol oli ka vigu, kas autol oli peres oma hüüdnimi, kas võttis palju bensiini)
Kus nende autodega käidi?