Eesti lühiajalugu.

50-NDAD EESTIS

Stalinismiperiood (1944-1955)
Sovietiseerimine algas 1940. aastal ja jätkus 1944. aastal.
Eesti kaotas 5% oma territooriumist.
Pealesunnitud industrialiseerimisprogrammi käigus arendati põlevkivi- ja põlevkivigaasi ning elektrienergia tootmist, masinaehitust.
Seoses sellega toodi Eestisse Venemaalt sisse 200 000 migranti.
Likvideeriti erasektor nii tööstuses kui ka kaubanduses, talude tegevust hakati piirama.
1947. aastal algas sundkollektiviseerimine, mis hirmu sunnil lõppes külades üldiselt juba 1949. aastal.
Uued kolhoosid käisid majanduslikult kiiresti alla ja enne domineerinud talupojaelulaad sai kõvasti kannatada.
1949. aasta 25-26. märtsil küüditati Siberisse 20 700 inimest. Aastatel 1941-1953 represseeriti ligikaudu 50 000 inimest.
Relvastatud vastupanu Nõukogude võimule (metsavennad) kestis kuni 1953. aastani.
Eesti ühiskond ja kultuur sattusid suluseisu. Paljud kultuuriväärtused ja kunstiteosed hävitati, et katkestada kultuurilist järjepidevust.
Eesti rahvuskultuuri pidi asendama nõukogude kultuur.

Seoses Hrustšovi võimuletulekuga algas nn. sulaaeg (1956-1968).
NSVL-i majandust hakati mõningal määral detsentraliseerima.
Kolhoosipõldude laiendamise käigus hävib palju põliseid asulaid. Tootmine on suuremastaabiline.
Kolhoosnikud hakkavad saama ka rahapalka, enne said vaid tasu natuuras.
Püütakse juurutada uusi meetodeid põllumajanduses -ruutpesitsi kartulipanekut ja üleüldist maisikasvatust, kuid need algatused kukuvad läbi.
Poliitilises sfääris on väga väikseid liberaliseerumise märke. Asumisele saadetud inimesed võivad naasta kodumaale, kuid ometi on nende õigused väga piiratud.
Suureneb EKP-sse (komparteisse) astuvate inimeste hulk, sest loodetakse demokratiseerida ühiskonda seestpoolt.
Kultuuriline järjepidevus taastatakse. Sotsialistlikud põhitõed ei tungi enam kõikjale, on tekkinud mõningane loominguline vabadus. On võimalik saada teada ka välismaal toimuvast ja järgida mõningaid rahvusvahelisi suundumusi. Välismaale põgenenud eestlastel on taas võimalik oma sugulastega ühendust võtta.
On võimalik ka limiteeritud korras reisida.

Ehitama hakati esimesi uusi elamurajoone ja paljud sõja järel ühiskorterisse jäänud pered said oma kodu.

Oma auto oli vähestel.

Peamised automargid, mida võis tänavatel näha olid Pobedad, hirvega Volgad, hiljem maanteemuhkudeks kutsutud Saporožetsid ja Moskvitšid.
Kui sa tahtsid hääletada, ostsid sa hääletamispileteid, mida tuli anda autojuhtidele teatud läbitud kilomeetrite eest.Selle-eest oli "pöidlaküüt" väga populaarne, sest ka autojuhtidel oli justkui kohustus vähendada sõjajärgset transpordivähesust. Kogutud talongide eest said juhid osta bensiini.
Peamiselt sõideti bussi või rongiga. Mõnedesse paikadesse, näiteks Virtsu sai sõita kitsarööpmelisel raudteel.
Tallinnas sõideti ka trammiga. Bussi ja trammipileteid võis osta konduktori käest.

Koolis pidid kõik lapsed saama oktoobrilasteks, seejärel pioneerideks ja lõpuks komsomolideks.
Kanda tuli kas oktoobrilapse-, või komsomolimärki ja kaelarätti.
Pioneeri-elu oli huvitav ja põnev. Pioneerisalgad võistlesid selles, kes korjab rohkem vanapaberit, vanarauda ja kelle rühm on õppimises parem.
Siis toimusid pioneerikoondused, kus rühmad raporteerisid tehtud töö tulemustest. Kõige tublimatel lubati koondusel seista lipuvalves.
Aegajalt korraldati ka luuremänge või rivivõistlusi.
Lastele ilmusid ajakirjad TÄHEKE, ja PIONEER ning ajaleht SÄDE. Noortele ilmus"Stalinlik Noorus".
Kolhoosi punanurk 1950

Elekter jõudis paljudesse maaperedesse alles 50-ndatel aastatel. Esimesed elektrilised riistad, mis maale muretseti, olid triikrauad ja elektriraadiod.
Võimalik oli muretseda ka külmutuskappe ja pesumasinaid. Külmik ZIS oli näiteks Moskva autotehase kõrvaltoodang.
Samuti võis osta televiisoreid ehk kaugnägemisseadmeid, nagu neid ilmumisel nimetati.
Tallinna Televisioonikeskus alustas tegevust, ning paar tundi päevas oli võimalik jälgida telesaateid - filme ja uudiseid.
Populaarsed olid ka raadiosaated, eriti raadiokuuldemängud.

Sporti tehti kõvasti. Noorte ühisjõul ehitati paljudesse kohtadesse palliplatsid, kus mängiti õhtuti võrkpalli või korvi.
Ka Eesti korvpalli- ja võrkpallimeeskondadel läks sportmängudes hästi.
Peamised spordiklubid olid Dünamo, Kalev ja Jõud. VTK ("Valmis tööks ja kodumaa kaitseks!") norme tuli täita kõigil, nii noortel, kui ka vanadel, sest alati tuli olla valmis.

Viiekümnendatel aastatel olid moes peene pihaga ja puhvis seelikuga kleidid ja terava ninaga kõrgete kontsadega kingad.
Kuid enamik noori käis vanadest riietest ümbertehtud rõivastes, sest rahanappuse tõttu polnud võimalik osta uusi riideid.

50-ndatel olid populaarsed Raimond Valgre laulud, mida esitas Georg Ots.
Töötasid mitmed džässorkestrid ja toimusid džässifestivalid.
1959 aastast toimusid Filharmoonia lauluvõistlused, kuhu kirjutasid laule Boris Kõrver, Leo Normet, Arne Oit, Valter Ojakäär jt.
Tegutsesid ka Eesti Raadio naisansambel ja-naistrio ja -meesansambel. Lauluansamblisse kuulumine oli popp ka koolides.
Koos Eesti Raadio ansamblitega esinesid paljud solistid - Heli Lääts, Artur Rinne, Kalmer Tennosaar.

60-NDAD EESTIS

Kuuekümnendate"sulaaeg".
Kuuekümnendatel aastatel muutus elu "raudse eesriide" taga vabamaks, ning inimesed said rohkem teada sellest,mis toimub noorte hulgas laias maailmas.
Sealsed muusikavoolud tõid muutusi ka Eestisse.

Tööle hakkas ka Eesti Raadio kergemuusika orkester.
Uutest autoritest hakkasid laule looma Gennadi Taniel ja Kustas Kikerpuu.
Džässifestivalid said tuntuks üle terve Nõukogudemaa ja kulmineerusid 1967 aasta džässifestivaliga "Tallinn 1967".
Televiisoris oli populaarne saatesari "Horoskoop", mille kaudu said tuntuks paljud ansamblid ja lauljad, nagu näiteks Eesti raadio meeskvartett (Eri Klas, Kalju Terasmaa, Uno Loop ja Arved Haug), ansambel "Laine"

Kuuekümnendate alguses olid moes minikleidid ja uus moeriie krimpleen.

Kümnendi teisel poolel hakkasid tekkima kitarriansamblid.
Ansambli The Beatles'i eeskujul tegid paljud noored endale elektrikitarrid ja harjutasid hoolega biitmuusikat.
Eesti esimene biitansambel oli 1964. aastal tegutsenud kvartett Juuniorid.Sellest kasvas peagi välja ansambel Optimistid.
Tähelepanu köitis veel ansambel Rütmikud, kus laulis Tõnis Mägi ja Kristallid, mille eesotsas oli pianist ja helilooja Olav Ehala ning solistiks Jaak Joala.
Eesti Televisioon korraldas populaarseid laulukonkursse. Nii said tuntuks muusikud Tõnis Mägi, Toomas ja Tiit Kõrvits, basskitarrist Heigo Mirka ja Juhan Halistvee, trummarid Henry Kirsipuu ja Harri Kõrvits.
1966.a. tekkis ansambel Virmalised.
Ansamblist Mikronid kerkis esile trummar Gunnar Graps.
Rahvalikku muusikat teravate tekstidega tegi Tallinna Kunstiinstituudi ansambel "Peoleo",milles esinesid Enno Käo, Lauri Nebel ja Taivo Linna
Olav Ehala ja Gunnar Graps olid esimesed biitheliloojad Eestis.

1967 a. esietendus Gennadi Tanieli rockooper"Valus valgus" Juhan Smuuli poeemi"Järvesuu poiste brigaad" ainetel, mis kirjeldas kommunistlike noorte tööd elektrijaama rajamisel.
1968 aastal toimus Tallinnas kinos Kosmos I kitarriansamblite aruandekontsert. Selle korraldas Noorte Muusikute Klubi.
Kontserdil esinesid lauljad Jaak Joala, Tõnis Mägi, Ahti Nurmis, Novella Hanson.
Kuulajate ette ilmusid ansamblid Lüürikud (Mait Maltis) ja Andromeeda (Urmas Alender, Ele ja Kaja Kõlar)
Tähelepanu äratas ansambel Väntorel (Andres Valkonen).

Koos muusikaga jõudis noorteni ka lääneriietumisstiil. Vanemad inimesed kutsusid tolle aja moega kaasaskäivaid noori halvakspanuga lõngusteks.
Lõngustel olid laia äärega püksid ja pikad juuksed ning laiade kraenurkadega särgid.

Kasvav poliitiline surutus algas 1969.aastal ja kestis 1985. aastani.
Taas hakati koondama majanduse juhtimist ühtsesse keskusse - Moskvasse. 90 % Eesti majandusest jäi Moskvast juhituks.
Viidi läbi mitmeid edutuid majanduseksperimente, et parandada riigi olukorda.
Eesti oli oma majandusliku taseme poolest langenud arengumaa tasemele, kuid ta oli siiski üks paremini arenenud liiduvabariike.
Eestisse toodi massiliselt sisse tööjõudu teistest liiduvabariikidest, nii, et vaid 65% Eesti elanikest olid eestlased.
Keskkonna olukord halvenes tänu laastavale suurmajandamisele.
Kasvas kontroll loomingu üle, hakati piirama eesti keele kasutusalasid ja suurendama vene keele tunde koolides.
Samal ajal tungis tänu Soome televisioonile Eestisse sisse anglo-ameerika kultuuri.

70-NDAD EESTIS

Seitsmekümnendatel aastatel muutus 60-ndate vabam ühiskonnakorraldus jälle kinnisemaks.

Eesti Raadio korraldas mitmevoorulisi lauluvõistlusi"Tippmeloodia".
Rohkem, kui džäss ja estraad, huvitas noori nüüd rokkmuusika.
Oluliseks sai oma maailmatunnetuse ja oma tõe väljendamine.
Moodne elutuba 1978

Muusika kuulamiseks kasutatakse lintmagnetofone ja kassettmagnetofone.

Kuuekümnendatel tekkinud ansamblid olid lagunenud ja muutnud oma koosseise.
Püsima oli jäänud vaid ansambel "Fix", kes alates 1976. aastast oli "Vanemuise" koosseisuline ansambel. Fixis esinesid Silvi Vrait, Vello Toomemets ja Priit Pihlap.
Seitsmekümnendate silmapaistvamaid ansambleid olid:
Ruja, mille tegevus oli seotud pianist Rein Rannapiga, mängis rocki;
Psycho ja Radar, mille koosseisus olid trummar PaapKõlar, lauljad Ele ja Kaja Kõlarid ja kitarrist Heigo Mirka;
ning Jaak Joala, mängis põhiliselt instrumentaalrocki;
Rock-Hotel, rock-n-rolli-band, milles solistina laulis Ivo Linna;
Ornament ja Magnetic Band, mis olid Gunnar Grapsi raske rocki ansamblid;
Mobile, kus esinesid Anne Veski, Ahti Nurmis ja Boris Lehtlaan ning hiljem ka Marju Länik
Haak - Nõmme kultuurimaja hard-rock ansambel, kus mängis Joel Steinfeld;
Mess - Sven Grünbergi elektroonilise muusika ansambel.
Seitsmekümnendate lõpus võitsid üleliidulise tunnustuse lauljad Jaak Joala ja Tõnis Mägi.
Seitsmekümnendatel tekkis üliõpilaste hulgas ka Eesti punkmuusika. Tegijaid köitis sotsiaalne sõnum ja väline teatraalsus.
Kunstiinstituudi üliõpilased Hardi Volmer ja Veljo Vingissaar lõid ansamblid Sülf ja Päratrust. Päratrusti liikmed propageerisid punkkultuuri ka laiemalt, tehes punkteatrit ja -filmi ning korraldades tantsuõhtuid.
1979 aastal pandi alus Tartu Muusikapäevadele.

80-NDAD EESTIS
Kaheksakümnendatel aastatel suurenes elanikkonna rahulolematus nõukogude võimuga.
Dissidendid saatsid ÜRO-sse ja lääneriikidele kirju, et teadvustada Eestist kui okupeeritud riigist.
1980 aastal ilmus "40-ne kiri", milles 40 eesti kultuuritegelast astusid üles Eesti rahvuse ja kultuuri kaitseks. See meeleavaldus suruti maha ning need inimesed sattusid repressioonide kätte.
Ebaefektiivne majandamine oli viinud kogu riigi kriisini - ei jätkunud vajalikke tarbekaupu (defitsiit) ega toitu.
Eestisse tahetakse rajada uusi fosforiidikaevandusi, mis saastaks oluliselt keskkonda ja tooks taas sisse võõrtöölisi. Algavad roheliste meeleavaldused.
1987a aastal toimub esimene poliitiline demonstratsioon Tallinnas Hirvepargis, mille organiseerivad poliitilised dissidendid.
Mõeldakse välja Isemajandava Eesti arengukava (IME), mis suurendaks Eesti majanduslikku iseseisvust. Luuakse Rahvarinne ja järgneb tohutu rahvusluse laine.
16. nov. 1988.a. nõutakse eesti poliitilist iseseisvumist.
1988. aastal alanud rahvuslikku liikumist nimetatakse ärkamisajaks ja ka "laulva revolutsiooni" ajaks.
19. augustil 1991 .a. kuulutab Eesti end taas iseseisvaks riigiks. Seda tunnustavad ka teised välisriigid.

Kaheksakümnendatel aastatel oli noorte hulgas populaarne eelkõige diskomuusika ja diskodel käimine.Seal kõlas põhiliselt lääne muusika.
Pühapäeviti kuulati harilikult kell 14.00 algavat soovionu Tõnis Erilaidu, sest eetrisse läks saade "Soovid, soovid,soovid...
Kuumad lastesaated olid "Laupäeval koos isaga." ja"Kõige suurem sõber.", kus esinesid onu Raivo, Kass Artur, Leopold, Postikana, Äpu ja teised.
Oli kuum sõna käia ringi välismaalt saadud riietega. Olid äge kuju, kui sul olid teksased (parem, kui lääne omad, aga kõlbasid ka Sangari teksad), botased ja puukingad. Koolis pidid muidugi käima koolivormis.
Kui sul oli välismaa kilekott Lewise või Marlboro pildiga, hoidsid sa seda hoolega ja käisid sellega koolis.
Et kott rohkem vastu peaks, võis selle sees kanda mõnd kodumaist kilekotti või koguni võrku.
Rock-Hotelli mängitud taaselustatud rock-n-rolli lood taaselustasid lühikeseks ajaks niinimetatud rockabilli-stiili,kui kanti ülipikka tukka, mida sai moodsa pealiigutusega kõrvale heita.
Heavy-metali sõbrad käisid ringi mustades nahktagides ja riputasid end täis kette ja haaknõelu. Tähtis oli joonistada seintele anarhia-märke.
Sel ajal võis ka paljudelt plankudelt lugeda "tähtsat läkitust", mis algas sõnadega: HAIGUSTE RAVI...
Punkarid trotsisid üldsust ja õpetajaid, ning käisid koolis värvitud harjade ja tukkadega. Harilikult visati nad seejärel koolist välja. Moodne oli, kui sul istus ka rott õla peal.
Kaheksakümnendate lõpul oli poiste hulgas populaarne räpp. Paljud proovisid ka räpparite moodi tantsida.
Suvel oli moodne olla EÕM-is ja EÜE-s.
Huviga oodati ka talispordimängude ülekandeid, mida kandis üle Eesti TV. Olümpiapaigas olid ju tihti kohal ka Eesti telereporterid või koguni võistlejad.
Olümpia ajaks jäid koguni koolitunnid ära ja klassidesse toodi televiisor.
Peamiselt hoiti pöialt lääne sportlastele, et nad Liidu omadele "ära paneksid".
Popid söögid olid näts ja pepsi.
Popp oli pidada küsimuste-kaustikut, kuhu sõbrad said kirjutada, mis oli nende lemmik-söök, -laulja, kes on nende suurim sõber ning -vihavaenlane.
(Kõike muud ka veel)

Ega Eesti muusikagi päriselt välja surnud.
Tartu Muusikapäevad kujunesid Eesti levimuusika tippsündmuseks, kus esitati uut ja eksperimentaalset muusikat:
Raimo Kangro ja Andres Valkonen kirjutasid Eesti rockooperi "Põhjaneitsi", mis etendus 1980. aasta muusikapäevadel Tartu "Vanemuises" (kaastegevad olid ansambel Fix ja Silvi Vrait).

1983. aastast sai alguse Eesti Raadiolauluvõistlus "Mehed, meri ja maa", milles esitasid muusikat ka paljud ansamblid ja lauljad.
Suurema põnevusega oodati muidugi välismaa laulufestivale - Eurovisiooni lauluvõistlust ja San Remo ning Sopoti lauluvõistlust, mida kanti üle Kesktelevisiooni vahendusel.
Anne Veski esines näiteks Sopoti laulufestivalil.

P. Volkonski ansambel Rosta Aknad esitas Tartu Muusikapäevadel V.Majakovski tekstidele loodud teatraalse etenduse.
Tartu muusikapäevadeks tuli kokku hard-rocknsambel T-Klaas.
Tallinna Noorsooteater tõi lavale Olav Ehala, Jaanus Nõgisto,Peeter Volkonski ja Margus Kappeli kontsertetenduse"Johnny", mida sama hästi võis nimetada rockmuusikaliks. Teose esitas Ruja ja nimiosades olid Andres Ots ja Urmas Alender.
Filmile "Hukkunud alpinisti hotell" tegi süntesaatorimuusikat Sven Grünberg.

Selle aja populaarsed Eesti lauljad ja ansamblid olid: Anne Veski ja ansambel Nemo; Marju Länik ja ansambel Kontakt; Jaak Joala ja Laine;
Tõnis Mägi ning Anne Veski ja Music Seif; Ruja; Mahavok; Radar; Rock Hotell;
Apelsin; Vitamiin; Fix; Karavan
Tugevad Eesti heavy-rocki ansamblid olid Gunnar Grapsi Grupp, Argos (solist Urmas Vare),Võru ansambel Hetero, Hiiumaa ansambel Omas Kojas, Metallist (Mihkel Raud), Rakvere Okaspendel,Varaan.
Populaarne kantriansambel oli Kukerpillid.
Punkansamblid olid kaheksakümnendate alguses Propeller ja kaheksakümnendate lõpus Turist, mille lagunedes tekkisid Singer Vinger ja Vanemõde. Punkliikumise lipulaevaks oli ansambel Vennaskond.
Vanematele inimestele meeldis hästi estraadiansambel Suveniir.