KAVALASTI PEIDETUD PUDEL
järg
Pikemalt peatub tüdruku pilk
kuivanud kuusel üsna lagendiku otsal. Ühtlasi märkab ta, et ka rühmajuht sama kuuske
arupidavalt silmitseb. Patse kuklasse visates tõttab tüdruk kergejalgselt kuivanud puu
juurde. Kuivanud tüvelt on koor juba paiguti maha varisenud, puu ise aga putukatest risti
- põiki ära uuristatud. Tähelepanelikult uurib tüdruk tüveäärset sammalt. Mingeid
jälgi on siit raske leida. Siiski tõstab ta maast väikese kooretükikese. See on
hiljuti varisenud. Vahest puudutas keegi kogemata kuuse tüve? Silmis ärev lootus, hakkab
Salme tüve ümbert sammalt üles kiskuma.
"Tõepoolest, julge pealehakkamine on pool võitu!" kiidab kuuse ümber
kogunenud poistele salgajuht.
"Tühi vaev!" tähendab Peeter kuivalt "Too kuusk
kujutab endast tervet müriaadi elu, nii floora kui fauna mõttes."
"Kuule, sina, taimeteadlane!..." käratab Jaan. Ent
Peeter ei vaevu talle pilkugi heitma.
"Kõige tõenäolisem on see, " lisab ta ükskõikselt
, "et sedel on peidetud, näete, selle suure kivi juurde. Seda katab küll vähemalt
kaks liiki sammalt ja oma kümmekond samblikku, kuid faunaline element ei tule antud juhul
arvesse."
Vastust ootamata pöördub ta ümber ja hakkab kivi poole
sammuma.
Sedamööda, kuidas kasvab üleskistud sambla hunnik kuuse ümber, kaob pioneeride õhin
ja näod muutuvad tusasemaks.
"Pole!" raputab Salme lõpuks pettunult pead. Ka
rühmajuhil on kulm kortsus.
Ta vaatab tüve ja selle ümbruse veel kord oma silmadega üle, uurivad ka poisid, aga
mida pole, seda pole.
"Jalad on puha märjad, riided on puha märjad..."
hädaldab Urmas.
"Ah, keera sina ka oma pill kord kinni!" ägestub Aadu.
"Ja Peetril on ikkagi õigus - kogu lagendikul pole niisugust kohta, kus ei oleks
elu."
Peeter ise on suure kivi lähedal kükakil maas ja askeldab
millegi kallal.
"Kas leidsid?" hõikab Aadu. Tal tuleb oma hüüet
korrata.
"Leidsin!... Võipätakas!..." hõikab Peeter viimaks
vastu ja hakkab taimeraami lahti pakkima.
"No on mis on, aga sellele asjale tuleb lõpp teha!"
kargab Jaanil hing täis.
(jätkub)
|
|