RAKETTIDE AJALUGU
Tänapäeval ehitatavad ja kasutatavad raketid on aastatuhandeid väldanud katsete ja uurimistöö tulemus.
Üks esimesi raketi põhimõttel töötavaid leiutisi oli puust lind.
Rooma kirjanik Aulus Gellius kirjeldab oma teoses Tarantumi linnas elavast kreeklasest Archytasest, kes umbes 400 a e.Kr võlus ja eksitas Tarantumi linna elanikke oma puust tuvi lennuga.
Vastavalt mõju-vastasmõju seadusele pani vabanenud aru liikuma traadil rippuva linnu. Teadusikku kinnitust leidis see seadus aga alles XVII sajandil.
300 aastat hiljem tegi teine kreeklane, Hero Aleksandriast järgmise katse:
Tema leiutis "aelopile" kasutas edasiviiva jõuna samuti auru.
Hero paigutas veekatla kohale kera. Katla all põlev tuli muutis vee auruks, mis liikus torusid mööda kerasse. Kerast juhiti aur edasi kahte L-kujulisse torusse, millest väljapaiskuv aur andis kerale tõuke ning põhjustas selle pöörlemise.
Esimese tõelise raketi leiutamine võis olla ka juhus. I sajandil kasutati Hiinas ilutulestike korraldamiseks usutseremooniatel salpeetrist, väävlist ja puusöe tolmust valmistatud püssirohtu. Selleks täideti bambustorud seguga ning visati tulle. Ilmselt lendasid mõned bambustorud püssirohu põlemisest tekkinud gaasi ning sädemete mõjul tulest eemale. Selle mõjul võisid hiinlased alustada katseid täidetud bambustorudega.
Torud kinnitati noolte külge ja lasti vibuga lendu. Peagi leiti, et püssirohutorud võivad lennata ka ainult heitgaasi mõjul. Esimene tõeline rakett oli sündinud.
Raketi sünniaastaks peetaske 1232. aastat. Sel ajal olid hiinlased ja mongolid omavahel sõjajalal ning Kai-Kengi lahingus "tervitasid" hiinlased mongoli sissetungijaid "lendavate tulenooltega". Hiinlaste tulenooli peetakse kaasaegsete tahkekütuserakettide eelkäijateks. Ühest otsast suletud bambustoru oli täidetud püssirohuga, teisest otsast oli toru avatud. Püssirohu põlemisel vabanenud tuli, suits ning gaas andsid noolele tõuke. Püssirohutoru külge kinnitatud tokk toimis kui lihtne juhtimissüsteem andes noolele kindla liikumissuuna.
Hävitusrelvana ei olnud tulenooled arvatavasti kuigi efektiivsed, kuid nende psühholoogiline mõju mongolitele pidi olema aukartustäratav. Pärast Kai-Kengi lahingut hakkasid mongolid ise rakette tegema ning võimalik, et just tänu neile levisid raketid Euroopasse.
Paljudes ajaloolistes ürikutes on juttu katsetest rakettidega.
Inglismaal täiustas munk Roger Bacon püssirohtu, mille tulemusel suurenes oluliselt rakettide laskeulatus.
Prantsusmaal saavutas Jean Froissart korrapärasema lennu, lastes raketil lennata läbi toru. Froissari põhimõte on aluseks kaasaegsetele granaadiheitjatele.
Joanes de Fontana Itaaliast leiutas veepinnal reaktiivjõul liikuva torpeedo vaenlase laevade pommitamiseks.
XVI sajandiks oli raketti peamine kasutusala sõjandus, kuigi vähesel määral rakendati neid ka ilutulestikes. Sakslane Johann Schmidlap leiutas astmelise raketi, et tõsta tulevärk kõrgemale. Kui suurem kandrakett põles läbi, süttis väiksem ning lendas enne plahvatamist kõrgemale. Schmidlapi idee on aluseks kõikidele tänapäeval maailmaruumi suunduvatele rakettidele.
Kuigi valdavalt on raketindus olnud seotud sõjandusega, mainitakse vanas hiina legendis raketti transpordivahendina. Üks vähetuntud hiina ametnik Wan-Hu ehitas koos abilistega reaktiivjõul lendava tooli, mille külge oli kinnitatud 47 väikest raketti. Ühel päeval istus Wan-Hu tooli ning andis oma 47 abilisele käsu süüdata tõrvikutega tool. Korraga täitis õhtu suitsupilvede voog, mida saatis kõrvulukustav müra. Kui suits hajus, oli Wan-Hu ja tema tool kadunud. Keegi ei tea, mis Wan-Huga tegelikult juhtus. Ilmselt ta hukkus, sest tulenooled võivad nii lennata kui ka plahvatada.
Teaduslik lähenemine
XVII sajandi lõpul andis inglise teadlane Sir Isaac Newton kaasaegsele raketindusele teadusliku aluse. Newton sõnastas 3 liikumisseadust, mis seletavad, kuidas raketid liiguvad ning miks on võimalik nende liikumine õhutühjas maailmaruumis.
Varsti peale seda, kui seadused olid formuleeritud, hakati neid praktikas kasutama.
Umbes 1720.aastal konstrueeris hollandi professor William Gravesande aurujugade mõjul liikuva auto mudeli. Saksamaal ja Venemaal tehti katseid enam kui 45 kg raskuste masinatega. Mõned masinad olid nii võimsad, et väljapaiskuvad leegid puurisid maapinda sügavad augud.
XVIII -XIX sajandil taaselustus rakettide kasutamine sõjarelvana.
India raketirünnaku edu Inglismaa vastu 1792. ning 1799. aastal pälvis inglise suurtükieksperdi kolonel William Congreve'i tähelepanu ning ta otsustas luua Briti armeele raketiväe. Congreve'i konstrueeritud raketid olid lahingus edukad. Inspireerituna Briti laevastiku raketirünnakutest 1812. aasta sõjas kirjutas Francis Scott Key oma poeemis "punasest purustavast särast".
Kuid isegi Congreve'i tööga ei paranenud rakettide lasketäpsus võrreldes varasema ajaga. Lahingus kasutatavate rakettide laastav ja rüüstav toime ei olenenud nende täpsusest ega võimsusest, vaid arvukusest. Piiramisrõngas oleva vaenlase pihta tulistati tavaliselt tuhandeid selliseid rakette.
Katseid rakettide lasketäpsuse parandamiseks tehti aga samal ajal kogu maailmas. Inglane William Hall töötas välja tehnika, mida nimetatakse pöörlevaks stabilisaatoriks. Vabanenud heitgaasid panevad sellises raketis liikuma väikeset tiivakesed raketi otsas, põhjustades kuuli pöörlemise.
Tänapäeval töötavad sellel põhimõttel paljud raketid.
Rakettide kasutamine lahingus oli üle kogu Euroopa jätkuvalt edukas. Preisi sõjas tervitasid Austria raketiväed oma vastaseid uute suurtükkidega. Tagantlaetav kahur vintlõikelise toruga ning plahvatavad lõhkepead olid märksa võimsamad parimatestki rakettidest.