AINULT KOLM PÄÄSEVAD MAALE
I. Karen, A. Simonjan

    “Enam ma ei suuda!”
    Läbi kiivri paksu klaasi nägin ainult tema huuli liikuvat. Häält polnud kuulda, aga ma aimasin, et Mario Mantovani just nõnda ütles: “Ei suuda...” Siis sulges ta silmad ning palus: “Minge, minge pealegi...”
    Silmitsesin ümbrust. Kõik seisis muutumatuna. Pea kohal rippusid punast värvi paigaletardunud pilved. Ajuti kuuldus üksikuid kumedaid äikesekärgatusi. Ja hall mass roomas aeglaselt, kuid kangekaelselt aina edasi. Mida küll tahtis too punasetäpiline hall mass, mis meid maandumishetkest peale oli jälitama hakanud?
    See mass sarnanes veidi laavaga. Oli aga hoopistükis oiukam. Kui Mario jalgu alla ei võta, neelab mass meid varsti kindlasti endasse.
    “Aeg kaob,” ütles Orlik Tadeusz. “Kergita teda õige. Kanname koos!”
    Mario püüdis vastu panna, palus ennast rahule jätta, tuletades meelde, et kui ka nüüd meie ekspeditsioon Ogry Ceniroy grupi moodi hukkub, siis millal suudetakse uus grupp planeedi uurimiseks ette valmistada.
    ... Tõstsime Mario õlule ning astusime nõnda edasi. Ta kaalus kenakesti. Vaatasime hetkeks selja taha. Hall mass oli veidi maha jäänud, kuid roomas kangekaelselt meie jälgedes, pidades meid niigi oma saagiks ja kiirustamata seepärast enam eriti. Kombitsaid välja sirutades liikus ta mässuliselt kurisedes aegamisi edasi.
     “Jõuaks ometi kiiremini tähelaeva! Ogry Ceniroy grupi oli hävitanud just seesama mass,” sõnasin ma raskelt hingeldades.