...................................................................................................................................

...................................................................................................................................

...................................................................................................................................

...................................................................................................................................

...................................................................................................................................

...................................................................................................................................

...................................................................................................................................

    "Aga kas sa tead, kui suur kogu universum on?" küsis Kaspar Doktorilt kui ta ekskursiooni ära oli saatnud.
    "Ei tea, aga mida ma tean, on see, et universum paisub."
    "Veider küll on arvata, et midagi, mille piire ei tea, ei otsa ega äärt, aga seda me teame, et paisub."
    "Me teame seda, et galaktikad liiguvad kogu aeg üksteisest kaugemale. Mis seal kaugel on- keegi ei tea.”

    "Aga kuidas universum tekkis?"
    "See on keeruline küsimus, mille üle on kaua vaieldud ja selgust pole ikka...ega vist tulegi. Ühed arvavad, et Jumal lõi ja teised, kes usuvad et Jumalat pole olemas, kutsuvad maailma algust Suureks Pauguks. Ja siis arvatakse veel, et maailm tekkis nende mõlema koostöös."
    "Mis, see tähendab siis, et Jumal oli see, kes Suure Paugu korraldas?"
    "Täpselt."
    "Aga mida sa ise usud?" küsis Kaspar. "Kas Jumal on olemas?"
    "Sa oled veel selles eas, et usuasju küsi oma vanematelt, mina olen astronoom ja räägin sellest."
    "Aga ikkagi, mida sina usud?"
    "Mis minusse puutub, siis mina usun, et Jumal on olemas, vastas Doktor. "Ma usun, et on olemas hea jõud, mis kõik on loonud ja kõike koos hoiab. Ma usun, et see on armastuse jõud. Usun, et see armastuse vägi selle paugu organiseeriski."
    Jutt hakkas Jaspari jaoks pikaks minema ja ta ilmutas rahutust. Tema oli tegude inimene ja praegu huvitas teda Planeet X. Ja seda ta saada tahtis.
    "Kuule, asi ei ole enam normaalne," ütles ta. "Me oleme terve pika päeva mässanud- vaadanud, kuidas kõik toimub ja mida veel, aga tundmatule planeedile pole me, ma tunnen nii, mitte sugugi lähemale jõudnud,” ütles ta.
"Noh, otsustame nüüd koos, kuhu suunas vaadata, mida teha ja mis me talle nimeks paneme. "

    Jasparist õhkus sellist tegutsemisenergiat, et Doktor kartis, et nüüd veab kogu tema aastatega üles ehitatud observatooriumi minema.