8.Karusloomad ja mesilased

Mõnes talus peetakse karusloomi.

Karusnahk koosneb lühikesest, väga pehmest aluskarvast ehk villakarvast ( annab sooja)ja pealiskarvadest (kaitseb ilmastiku, vihma eest).Karusnahad olid ühed inimeste esimesed kehakatted. karusnahad pargitakse ja tänapäeval ka värvitakse. nii võib värvida näiteks küülikunaha leopardinaha immitatsiooniks. Tänapäeval toodetakse ka tehiskarusnahku - nii ei pea loomi tapma ja ka koid ei söö kunstkarusnahka.
Tuntumad karusloomad on saarmas, merisaarmas, kotik, kobras, soobel, naarits, viiger, lammas, metsnugis, kährik, rebane, ondatra, nutria, ilves, sinirebane, tuhkur, orav, kärp, tśintśilja, küülik, mutt, jänes ja mügri. võib kirjutada need nimed tahvlile ja küsida, keda taludes saaks kasvatada?
Eestis kasvatatakse naaritsaid, rebaseid, sinirebasid, nutriaid, puurituhkruid, kährikuid, lambaid, küülikuid
Karusloomakasvatuse peatoodang ongi karusnahad, nutriakasvatuses on kõrvalproduktiks ka liha.
Karusloomakasvatuse hulka ei loeta küülikute ja lammaste kasvatust - neid käsitletakse omaette loomakasvatusharudena.
Kasvandustes peetakse karusloomi puurides.
Karusloomakasvandustest on aegade jooksul lahti pääsenud ja metsadesse elama asunud mitmed karusloomaliigid - näiteks ameerika naarits, ehk mink, kährik. Need võõrad loomaliigid põhjustavad hariliku naaritsa ja teiste metsaloomade arvukuse langust ja isegi kadumist, sest nad ei sobi meie väljakujunenud ökosüsteemiga.

Margariita püüab koostada uurimistöö nutriatest
Nad on armsad, aga neist on ka kahju.
Mõni laps võib soovi korral uurida hoopis kodujäneseid. On ka selliseid jäneseid, keda peetakse hoopis sõbrana koduloomana ja kes elavad korteris.
Teabetekst karusloomadest.
Küülik
Küülikud on pärit ulukküülikutest, kes elutsevad steppides. seal uuristavad nad urgude süsteeme.
Soovitav kirjandus õpetajale: Raamat H.Tikk "Karusloomakasvatus" Tln. 1987

Kodus:
Mesilasekasvatus

Mesitaru, milline on mesilasepere elu.
Mesilased elavad suurte peredena. Ühes mesitarus võib elada ka mitu mesilasperet.
Igas mesilasperes on üks suur emane - mesilasema, mitusada isast - leske ja kümneid tuhandeid töömesilasi. töömesilased on sigimisvõimetud, mesilasemast väiksemad emamesilased. Töömesilased on kohastunud õietolmu kogumiseks ja kärjekannude ehitamiseks.
Tarus teevad mesilased vahakärgi, mis koosnevad paljudest kuuetahulistest kärjekannudest.
Mesilased käivad korjelennul - korjavad karvaste jalgade külge õite tolmukatelt õietolmu. Suistega imevad mesilased õitest nektarit. Õitelt imetud nektar läheb mahukasse pugusse ja segatakse pugunäärmete eritistega. Korjelennult naasnud mesilane asetab nektari vahast kärjekannudesse, kus see segu muutub meeks.
Inimesed söövad tegelikult ära mesilaste toidu – mee, mida need oma poegadele varuvad ja panevad asemele suhkrusiirupi.
Mesinik peab nägema päris palju vaeva – mesitarud tuleb teinekord viia aasadele, et mesilastel oleks kogu aeg midagi korjata.
Suve lõpul mesilased heidavad peret - noor mesilasema lahkub koos osade töömesilastega. Väljalennanud sülem moodustab ema ümber kobara ja asub uut elupaika otsima. Nüüd paneb mesinik sülemi uude, ettevalmistatud tarru.
Mesilased talvituvad kobaras koos oma tarus ja toituvad varutud meest.

Mesi on kasulik.
Peale mee saab tarudest veel mesilasvaha – küünlad, kriidid, salvid,
suira – raviotstarve.
Omad väärtused on ka mesilasmürgil, mida kasutatakse reuma ja teiste haiguste raviks.
Mesilased on tähtsad ka tolmeldajatena
"Maari suvi"- mõni koht mesilastest
Margariita uurib mesilastepidamist

Kalakasvatus

Kui keegi ei viitsi mesilastest kirjutada uurimistööd, võiks ta kirjutada kalakasvatusest
Kalad on inimese elus väga tähtsad ja kala püütakse ja süüakse palju. kuid nüüdisaegsed keskkonnatingimused ja liiga suur püük on viinud kalavarude vähenemisele. Sellepärast on juba ammusest ajast kasvatatud kalu ka tiikides.
Selleks, et saada kalamarja, võetakse kudemisajal püütud kaladelt niiska ja kalamarja, segatakse need, valatakse veega üle ja asetatakse erilistesse haudeaparaatidesse, kus püsivad soodsad tingimused kalamarja arenguks. Kui maimud on kasvanud juba piisavalt suureks ja muutunud elujõulisteks lastakse nad kalatiikidesse. Eriti palju kasvatatakse tiikides karpkalu. tiigikarpkala liha on maitsvam ja rasvasem. karpkalu toidetakse kalasöödaga, milleks on kuivatatud sääsevastsed jms. Tiigikarpkaladel tekib harjumus külastada kindlaid toitumiskohti teataval ajal. Sügisel lastakse karpkalatiigid kuivaks ja püütakse kalad kinni.
Niisugustel karpkalatiikidel soovitatakse kasvatada ka parte. (loe linnukasvatuse tunnikonspekti!)