KÜÜLIK
Rein Saluri

Küülik on väga jänese moodi. Teda kutsutakse kodujäneseks. Aga õiged jänesed jooksevad metsas ja põllul. Küülik on ainult jänese sugulane ja elab inimese tehtud puurides. Paljud maalapsed peavad küülikutele rohtu korjama ja nende eest hoolitsema.
See nagu oleks lihtne töö, aga ei ole ka. Küülik tahab mitu korda päevas süüa ja mõnikord võib see toitjal meelest ära minna. Ja küüliku puuri tuleb pabulatest puhastada.

Muidu on ta vaikne ja natuke arg loomake. Kui küülik puurist välja õue peale lasta, lööb ta tagumiste jalgadega põntsti vastu maad.
Aga kaugele ära ei jooksegi. Meil ei saa ta metsas ja vabas looduses oma eluga hästi hakkama. Tal oleks liiga palju vaenlasi.
Seepärast on küüliku koht puuris. Vähemalt inimene arvab niimoodi. Kui küülik ära jookseks, jääks inimene praest ilma ja ei saaks endale küülikunahast mütsi pähe. Mõned küülikud on nii pehme ja pika karvaga, et me saame neilt kampsunite ja sallide kudumiseks villa.


KÜÜLIK TUPSIK
Jaan Rannap

Merle ja Madli soovisid endale kõigest hingest elusat hoolealust. Et neil koera kojutoomine oli ära keelatud, ostsid nad Nõmme turult küülikupoja.

Küülikupoeg Tupsik hakkas elama Merle juures, sest Madli oli kindel: tema kodusse Tupsikut küll ei lubataks. Puuri Tupsikul ei olnud, ta kalpsas ringi terves korteris ning poetas oma pabulaid igasse nurka. Merle ema kutsus küülikut seetõttu Pipraveskiks.
Öösiti luusis Tupsik mööda korterit. Ta uuris, kas keegi pole öösärki selga pannes pesuesemeid laokile jätnud. Kui Tupsik neile juurde pääses, olid hommikuks tükid taga.
Õue viisid tüdrukud küülikut, nagu viiakse koeri jalutama.

Ükskord oli õuele toodud suur toru. Tupsik ronis torusse ega tulnud enam välja. Möödus tund ja rohkemgi. Merle nuttis ja kolkis toru raudpulgaga. Millestki polnud abi. Kooliminekuaeg oli käes. Ema tuli vaatama ja tahtis tütre ära viia. Merle kükitas viimast korda toru ette. “Tupsik, Tupsik,” palus ta sosinal. “Tule välja.” Ja näe, seekord Tupsik tuli.
Merle ja Madli kasvasid suuremaks ning said aru, et küülikul kolmanda korruse korteris ikka õiget elu ei ole. Tupsik viidi Raplasse, sugulaste suvemajja. Seal kalpsas Tupsik kohe koer Lordi juurde ja tegi end tuttavaks. Tupsikut oli ju peetud koera kombel, ta pidas koeri omaks.