Margarita tahtis teada, kuidas lambaid pügatakse.
Kuid lammaste pügamise aeg oli möödas ja talurahvas andis talle tutvumiseks Harry
Mauringu käsiraamatu “Loomakasvatus kodumajapidamises”.
Seal kirjutatakse lammaste pügamisest järgmist: |
| Väike näpunäide teabeteksti juurde: kui tahad tekstist aru saada,
siis tuleb aru saada kõigist tekstis olevatest sõnadest ja väljenditest. Kui
tuleb ette mõni sõna , mis ei tundu tuttav, siis tuleb selle tähendus kohe selgeks
teha. Need on enamasti tähtsad sõnad ja kui sa neid ei tea, võib kogu jutt selgusetuks
jääda. |
|
Pika villa saamiseks pöetakse lambaid üks kord aastas. Seda
tehakse kevadel, kui ilmad on soojaks läinud. Hea vill peab olema vähemalt 9 cm pikk (pöetud
vill jääb lamba seljast olevast villast 1 cm võrra lühemaks).
Lambaid
pügatakse pügamisraudadega ja tänapäeval kohtab üha enam masinatega pügamist.
Lammaste kiir-pügamisel tuleb kasutada selliseid võtteid, mille korral on vaja teha
masinaga võimalikult vähe lõikekäike. Pügamisel on vaja kasutada juuresoleval
joonisel näidatud kinnihoidmis ja pügamisvõtteid.
Vill tuleb pügada ühtlaselt nahapinna lähedalt.
Pöetud villak peab jääma täielikult ühte ega tohi laguneda üksikuteks villatükkideks.
Pärast lamba pügamist villak kaalutakse ja laotatakse, lõikepind allapoole, 2x1,5 m
suurusele lauale või traatvõrgule. Laialilaotatud villakust korjatakse õled, heina- ja
sõnnikutükid ning muu suurem praht välja.
Margarita luges kirjelduse hoolikalt läbi ja proovis siis riidetükiga
seda järgi teha.
Lamba ehitas ta ise - mängult.
Mängulammast oli hea pügada sest, et ta ei sipelnud.
“Ja ega pügamine ainult lammaste kohta ei käi,” teadis Margarita
Vollile rääkida ning küsis: “Kas näiteks sind on kunagi poes pügatud?”
“Ei ole,” tunnistas Volli. “Aga lüpsta olen saanud küll.”
Guinessi rekordite raamatust:
24. märtsil 1978. a. leidis Alex Maclennan lume alt lamba,
kes oli tuisu ajal lume alla mattunud 50 päeva tagasi. Lamba kuum hingeõhk oli sulatanud
lume sisse käigud, nii et lammas sai hingata ning vill kaitses teda külmumise |