Ameerika põlisasukate elu enne valgete tulekut

Ameerika asustati 30 000 aastat tagasi Beringi maakitsuse kaudu, kust tulid indiaanlaste esivanemad. Eskimod tulid Põhja-Ameerika aladele hiljem.
Tuhande aasta eest ulatusid Põhja-Ameerikasse ka viikingite retked, kuid need ei mõjutanud ameerika põliselanikke.
Kui Kolumbus avastas Ameerika, siis elasid seal miljonid indiaanlased, asustades kogu maailmajao põhjast lõunani ning rääkides paljusid eri keeli.
Kuna Kolumbus arvas, et ta oli jõudnud Indiasse, nimetas ta asukad indiaanlasteks. Tegelikult oli igal indiaani hõimul oma nimi.

Kolumbuse rajatud teed mööda hakkasid uude maailma voolama saagihimulised inimesed.
Ümberasujate laevad maabusid Ameerika idarannikul. Siit liikusid asunikud aeglaselt läänepoole, otsides uusi maid. Kõikjal, kuhu nad läksid, olid ees indiaani hõimud.
Mõnikord saavutasid kolonistid indiaanlastega hea läbisaamise ja indiaanlased õpetasid neile kuidas uuel maal toime tulla.
Sagedamini aga toimusid maa pärast verised võitlused ning paljud inimesed said surma. Valgeid asunikke tuli järjest juurde ja nad tõid kaasa püssid ja hobused, mida indiaanlastel polnud. Nii tõrjuti indiaanlased vähehaaval oma maadelt välja.
Kuidas elasid indiaanlased enne valgete tulekut?

Põhja-Ameerika indiaanlased:

Esimesed uusasunikud kohtasid Atlandi ookeani rannikul Algonkiani hõime, kes elatusid jahist ja kalapüügist. Nende eluasemeks olid puukoorest mattidega kaetud ümarad onnid - vigvamid, mille katusel oli suitsuauk. Raha indiaanlased ei tundnud, kuid nad kasutasid raha asemel teokarpidest tehtud keesid - vampume. Vampume kanti vöödel ja õmmeldi hirvenahksete riiete külge. Algonkiani indiaanlased õpetasid asunikele, kuidas kasvatada maisi ja kõrvitsaid.
Mõned Algonkiani hõimud, ojibwad,  kes elasid Suurte Järvede ääres, olid rändrahvad, kes liikusid jahti pidades paigast paika, kuna nende maad polnud põllu pidamiseks küllalt head. Nad valmistasid puukoorest kergeid kanuusid, millega nad korjasid järvede ja jõgede kallastel kasvavat metsikut riisi. Ojibwa indiaanlastel oli võõrastega kokku puutudes komme suitsetada rahu märgiks rahupiipu ehk calumet'i.
Suurte Järvede kaldail elasid ka Irokeesi hõimud. Nende külad olid ümbritsetud kõrgete teivastaradega. Mitu peret elas koos ühes pikkmajas, mille jalakakoorest katuses oli iga pere jaoks oma suitsuava. Irokeesid kasvatasid paljusid erinevaid vilju,kuid käisid liha saamiseks ka jahil ja panid üles lõkse.
Lõuna pool Algonkiani hõime elasid seminolid.Seminoli indiaanlaste nimi tähendab tõlkes "ärajooksikuid" ja tuleb sellest, et kui uusasunikud tulid nende aladele Georgias, põgenesid hõimud oma iidsetest elupaikadest ja asusid elama Florida soodesse. Seminolid tegelesid oma uutes elupaikades jahi ja kalapüügiga. Et Floridas on väga palav ja niiske kliima, ehitasid nad eluasemeks ilma seinteta maju chickeesid. Soistes paikades olid majad ehitatud postide otsa.
Ameerika suurtes rohtlates, preeriates, Mississipi jõe ja Kaljumägede vahel elasid tasandikuindiaanlased assiniboinid, kes pidasid jahti piisonitele. Piisonitest said selle hõimu indiaanlased oma peamised elatusvahendid. Jahti peeti talvel sügava lumega, kui piisonikarjadel oli raske liikuda. Indiaanlased lähenesid neile lumeräätsadel, tappes neid odadega. Kaitseks külma vastu tehti nahkadest soojad riided.
Põhjapoolsetel tasandikel elavad indiaanlased mõistsid valmistada kelke, mida vedasid koerad.
Pärast edukat jahti lõbutsesid indiaanlased kelgusõitudega. Kelgud olid valmistatud piisoniribidest ja libisesid lumel ja jääl eriti hästi.
Piisonijaht muutus tunduvalt edukamaks kui indiaanlased taltsutasid eurooplaste toodud metsikuid hobuseid, mustange.
Esimesena võtsid hobused kasutusele Mandani indiaanlased, kes elasid maaonnides. Need olid puust sõrestikuga onnid, mis olid kaetud mulla ja rohumätastega. Maaonn oli nii tugev, et indiaanlased võisid rahumeeli istuda selle katusel.
Ühes maaonnis elas 40 inimest ning mõned indiaanlased hoidsid neis koguni oma hobuseid. Hobustega pidasid mandani indiaanlased piisonijahti. Selle hõimu naised kasvatasid maisi ja ube.
Hobuste abil oli tasandikuindiaanlastel võimalik jälitada piisonikarju, mida nad enne jalgsi teha ei saanud. Hobused muutsid indiaani hõimud liikuvamaks ja nad said rännata loomakarjade järel.
Siuu hõimu indiaanlased elasid nahkadest valmistatud onnides - tepeedes - mida oli kerge kokku pakkida. Nüüd oli indiaanlastel ühe jahiga võimalik tappa nii palju piisoneid, et toitu jätkus terveks aastaks. Enam polnud vaja toitu kasvatada ning piisoniliha muutus peamiseks toiduaineks. Piisoninahkadest tehti ka kõik tarbeesemed - telgid, riided, mokassiinid. Luudest valmistati tööriistu ja relvi, tasse ja kõristeid.
Ka Mustjalg-indiaanlased olid osavad piisonikütid. Nende nahksete telkide, tepeede seintele olid maalitud lood telgiperemehe vapratest tegudest.
Indiaanlaste lapsed ei käinud koolis. Juba maast madalast õppisid nad vanemate kõrvalt seda, mida neil tulevikus tuli hakata tegema - ratsutamist, jahipidamist, nahkade puhastamist, toiduvalmistamist, õmblemist.
Naised kuivatasid piisoniliha ja segasid seda kuivatatud marjade ja rasvaga. Nii valmis toitev reisimoon pemmikan, mis võis säiluda kuude kaupa riknemata.
Edela Ameerikas elasid Pueblo indiaanlased, kes said oma nime linnade, pueblote järgi, kus nad elasid. vanim pueblo indiaanlaste hõim, anazazid elasid kaljude astangutele ehitatud väikestes linnakestes, milles olid mitmekordsed majad. Anazazi indiaanlaste majadel ei olnud aknaid ega uksi. Tuppa pääseti redelite abil katusel olevast august. Kui vaenlased pueblo-indiaanlasi ründasid, tõmbasid nad oma redelid katusele ja majad muutusid ligipääsmatuteks. Majad olid nii küll hästi kaitstud, kuid toidu ja vee järele ning põldudele minemiseks tuli ronida mööda järske kaljuseinu ja redeleid.
Alguses ehitasid pueblo indiaanlased oma maju puust postidest ja kividest, mis liideti kokku saviseguga. Segu, mida kutsuti adobe muutus kõvenedes väga tugevaks. Elamute ehitamine oli eranditult naiste töö.
Pueblo-indiaanlaste mehed pidasid salajasi kokkusaamisi maa-alustes ruumides, mida kutsuti kivadeks.
Kaljulinnades elasid paljud pueblo-indiaanlased aastasadu. Teised pueblo-indiaanlased aga ehitasid oma eluasemed küngastele oma põldude lähedale. Et edela Ameerika on kuiva kliimaga, polnud põlluharimine seal kerge. Ometi kasvatasid Hopi indiaanlased seal nii maisi, ube, meloneid, paprikat, salatit, tubakat kui puuvilla, millest kooti riiet. Põlde hariti puust kõplaga. Peale selle kasvatati koeri ja kilpkonni. Jahipidamine oli ainult toidulisaks. Hopi hõimu naised oskasid valmistada ka suurepäraseid savinõusid ja punuda korve.
Et edendada viljakasvu, tagada jumalate heasoovlikkust, panna vihma sadama ja hoida eemale haigusi korraldasid pueblo-indiaanlased rituaalseid tantse ja etendusi. Selles osalejad olid maskeeritud loomadeks ja vaimudeks.Isalt poegadele anti edasi nende tantsude saladusi.
Pueblo-indiaanlaste alasid üritasid vallutada kaks põhjas tulnud sõjakat hõimu, Apatchid ja Navajod.
Apatchide rännakute peamiseks sihiks olid toiduotsingud. Apatscid võtsid hispaania asunikelt üle ratsutamiskombe, kihutades nii hobustel paigast paika. Naised ehitasid ajutisi okstest ja põõsastest onne,, korjasid seemneid ja pähkleid.
Teine hõim, navajod asusid elama pueblo-indiaanlaste aladele, hakates kasvatama vilja ja lambaid. Villast valmistasid nad kirevaid tekke. Navajod elasid palkidest sõrestikuga hüttides, mis olid kaetud mätastega.
Põhja-Ameerika põhjaosas laiuvad veel tänapäevani suured metsad. Neis elasid indiaani hõimud, kelle peamine elatusvahend oli jaht ja kalapüük.Jõgedest püüti lõhede kudemisajal suurel hulgal kala, mis kuivatati.  Kalapüügihooajaga võis üks mees püüda nii palju lõhet, et neist jätkus tema perele terveks aastaks.
Puuplankudest ehitasid indiaanlased uhkeid maju, kasutamata ühtegi naela. Mõned sellistest majadest on tänapäevani püsti. Suurtest puutüvedest nikerdasid indiaanlased tootemisambaid, mis jutustasid perekonna ajaloost.
Põhjas elasid nootka indiaanlased, kes olid osavad paadimeistrid ja vaalakütid. Nootkade paadid olid ühestainsast puutüvest õõnestatud paadid, mida aerutati küljelt. Kui pealik heitis paadist harpuuni vaala selga, aerutasid mehed kiiresti vaalast eemale, tirides hiiglasurt looma kaasa, kuni see väsis võitlemast.

Mesoameerika indiaanlased:
Kunagi väga ammu (1 aastatuhande alguses) eksisteeris Mehhiko rannikul silmapaistev indiaani kultuur - olmeegid. Oma onnidest koosnevate "linnade" ümber püstitasid olmeegid hiiglaslikke kivipeasid, mida tuli käsitsi kohale vedada kaugete vulkaanide juurest. Vankrit olmeegid ei tundnud. Peadel olid ees jaaguarimaskid. Arvatakse, et olmeegid pidasid jaaguari oma esiisaks. Kõige tähtsamaks olmeegi leiutiseks on kiri, mis on vanim teadaolev indiaanlaste kiri. Kuna olmeegi raidkirju on leitud väga vähe, siis pole seda suudetud desifreerida.Olmeegid raiusid oma hieroglüüfid kivist sammastele, altaritele ja sarkofaagidele.Püramiide ega templeid nad ei ehitanud. Olmeegid tundsid ka arve.Arvatakse, et Olmeegi kultuur õitses Mehhikos umbes 1000 aastat.
Jaaguarirahva asemele astusid nende kadudes tolteegid, toltanaagid ja asteegid.
Toltanaagid elasid jaaguariindiaanlaste iidsetel asualadel. Nende peajumalaks oli vihajumal, kellele nad püstitasid astmelisi püramiide ja templeid. Vihajumalale oli näiteks pühendatud "Koljude tempel", mille seinu katsid savist vormitud riita laotud pealuud.Oma jumalatele ohverdasid toltanaagid inimesi.
Üks suuremaid Kolumbuse eelseid linnu Mehhikos oli Teotihuacan. Asteegid arvasid, et selle linna ehitasid hiiglased, kes elasid seal enne neid. Seda, kes olid Teotihuacani ehitajad, ei teata praegugi.Linn õitses 1-7 sajandini m.a.j. Linnaelanikud tegelesid põlluharimisega, oskasid kududa kangaid ja valmistada savinõusid. Teothiucanlased pidasid oma peajumalaks vihmajumalat - Sulismadu Cuetzalcoatli't. Linna oli püstitatud palju templeid ja püramiide, millest suurim, "Päikesepüramiid" on 63 meetrit kõrge. Peatempli juurde viivat tänavat nimetati "Surnute tänavaks" ja seda ääristasid püramiidid ja templid - "Kuupüramiid", "Sulismao püramiid" jt.
Pärast olmeekide ja teotihuacanlaste kultuuride kadumist said Mehhiko valitsejateks asteegid.Asteegi legendid jutustavad, kuidas asteegid oma peajumala Huitzilopochtli juhtimisel läksid otsima endale uusi elupaiku ja jõudsid Mehhikosse texcoco järve kaldale, kuhu nad otsustasid elama asuda. Et järve kaldal oli ka teiste vaenulike indiaanlaste linnu, rajasid asteegid oma pealinna Tenochtitlani järvesaarele. Linna oli väga raske ehitada, sest saarel polnud puitu ega kivi.Linna ehitati templeid ja püramiide. Kõigele lisaks oli kitsal järvesaarel puudu põllumaast ning asteegid rajasid saare ümber ujuvad aiad - chinampad, mis olid väga viljakad.
Hiljem ehitasid asteegid tammi, mis ühendas saart kaldaga ning peagi oli linnast saanud üks vägevaimaid Mehhiko orus.Asteegi ühiskond oli jaotatud isandateks ja eesõiguseta töötajateks. Kõige vaesemad inimesed, sõjavangid  ja kurjategijad muudeti orjadeks.
Sõjapidamine oli asteekide jaoks püha toiming, jumala teenimine.Asteekide kõige kõrgem pealik kandis linnusulgedest valmistatud mantlit, mida kaunistasid kuld ja nefriit. mantli seljal oli kuldse liblika kujutis, kes oli asteegi sõjajumala Itzpapalotli sümboliks.Ka asteegid ohverdasid oma jumalatele inimverd.
Suurt rõhku panid asteegid teaduse arendamisele. Asteegi arstid teadsid inimesest rohkem kui tolleaegsed Euroopa arstid. Silmapaistval kohal oli ka astronoomia.
Asteegid kirjutasid pargitud hirvenahale või agaavikiududest tehtud paberile. kasutusel oli piltkiri ning tunti ka numbreid.
Yucatani poolsaart asustasid maiad. Maiad kasutasid olmeekidele sarnast numbrite süsteemi ning samuti oli neil olemas olmeekidele sarnane hieoroglüüfkiri.Yucatani dzunglitest on leitud ka maiade püramiide.

Lõuna-Ameerika indiaanlased:
Lõuna-Ameerika Andide kõrgplatoodel paiknes üks peamisi indiaanlaste asustusalasid Ameerikas.Siin õitses Kolumbuse tulekul inkade kõrgkultuur.
Amazonase ürgmetsades elavad veel praegugi väga primitiivsed indiaani hõimud.Amazonase troopilistes metsades elavad ka kõrgema arenemisastmega hõimud, kes elatuvad maaharimisest ja kalapüügist.
Tulemaal, Patagoonias ja Lõuna-Ameerika pampades elasid primitiivsed indiaanihõimud, kes praeguseks on praktiliselt välja surnud.