14.Austraalia ja Lõunamere saared.

Juba vanast ajast saadik oletati, et suure vetevälja asemel peab lõunapoolkeral asuma mingi mander, mis tasakaalustaks põhjapoolkeral asuvat maad. Asi läks koguni nii kaugele, et veel avastamata manner kanti kaardile ja hakati teda nimetama Lõunamandriks ehk Terra Australiseks.
Nüüd, kui Ameerika oli avastatud ja meretee Indiasse leitud, algas võidujooks Lõunamandri avastamiseks. Sealt lootsid seni avastustest kõrvale jäänud maad - Holland ja Inglismaa - saada uusi asumaid, orje ja rikkuseid.
Esimesena nägi tundmatu mandri lõunatippu 1606 a.Willem Janzoni juhitud Hollandi ekspeditsioon.
Nüüd läks lahti uue mandri lähem uurimine.
Hollandlane Abel Tasman purjetas ümber Austraalia, seda kordagi nägemata. Ta avastas vaid 2 suurt saart - Tasmaania ja Uus- Meremaa saared.
Tasmani reisi tulemusel sai selgeks, et Lõunamanner ei ole nii suur, kui loodeti.
See ebaõnnestunud ekspeditsioon võttis hollandlastelt avastushimu ning üha sagedamini hakkasid lõunameredele ilmuma inglise laevad nii Briti kui ka piraatide musta lipu all.

Lõunamere saarte piirkonnas ja Vaiksel ookeanil purjetas omal ajal ka palju piraadilaevu.
Kes olid piraadid?
Kuidas nägi välja elu piraadilaevas? ("Arabella, mereröövli tütar" A. Pervik)
Piraadid maadeavastajatena.
Uurime kes oli Francis Drake:
Francis Drake oli piraat, kelle Inglise kuninganna Elisabeth I oli palganud oma teenistusse, et ta rööviks aaretega Ameerikast saabuvaid Hispaania laevu.
Kuninganna palus Drakel üles otsida Terra Australis, mis pidi asuma Vaikse ookeani lõunaosas. Sealt oleks Drake pidanud edasi purjetama vürtsisaartele. Teel oli tal veel ülesanne rünnata teisi laevu, et saada juurde vara.
Drake asus teele Lõuna-Ameerika suunas nagu Magelhaeski. Teda kimbutasid tugevad tormid ja üks laevadest uppus. Laevad kandusid kaugele lõunasse ja Drake leidis koha kus Vaikne ja Atlandi ookean ühinevad. Lõunamandrit Drake ei leidnud.
Drake laevad sõitsid läbi Magelhasi väina ja purjetasid piki Lõina-Ameerika läänerannikut lõuna poole, röövides Hispaania laevu. Drake otsis läbipääsu tagasi Atlandi ookeani, kuid seda polnud. Tema laev purjetas kuni Kanadani. Et tagasitee itta tundus väga pikana, otsustas ta purjetada ümber maakera.Tema teekond kestis 3 aastat ja ta tõi tagasi tohutuid rikkusi röövitud laevadelt.

J. Cook i reisid Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Lõunamere saartele.

1746.a. suvel sõitis ühest Inglismaa sadamast välja söelaev “Hercules”. Kokkuhoiu pärast peeti laeval vaid kaht madrust, nii, et väikesel meeskonnal oli üsna raske toime tulla. Laeva kapteniks oli ihne ja sünge habemik John Walker, pootsmaniks aga tema vend Henry.
Kui õhtu saabus, läks Henry trümmi, et veenduda, kas söekotid on hästi paigutatud. Trümmist tagasi tulles tiris ta käekõrval määrdunud riietega 14 aastast poisikest.
“Vaata, John, kelle ma leidsin!” ütles Henry .
Kuid John tõmbas kulmu kortsu: “Mis sa meie laeval teed!” kärkis ta. “Poiss, mis su nimi on?”
“Ma olen James Cook, sir ja ma tahan saada meremeheks, et sõita Indiasse.”
“Ha-ha-haa,” naeris rõõmsameelne Henry. “Tööle võime su küll võtta, aga India asemel sõidame söelaadungiga Iirimaale.
“Noh poiss! Proovime, kas sulle meremehe amet on kontimööda. Näed seda purje seal. Temast kõrgemal pole laeval enam midagi. Roni masti otsa ja päästa puri lahti!”
James vaatas üles ja hirm hakkas tema südant nöörima. Alt paistis puri olevat taskurätisuurune. Mõlemad vennad jälgisid poissi tähelepanelikult. Kuid James ei mõelnud pikalt. Ta sülitas pihku ja hakkas vante mööda üles ronima.
“Ta jõuab veel Indiasse, olgu selleks tarvis kasvõi taevasse ronida!”
Lõpuks oli köis lahti päästetud ning meremehe-eksam sooritatud.
“Jaa, poisist võib asja saad,” nõustus isegi John, lastes vuntside vahelt välja vägeva suitsupilve.
Nii läks suur meresõitja James Cook esmakordselt merele.
James Cook polnud tavaline junga. Pärast rasket tööd istus ta raamatute taha, lugedes kuulsatest merereisidest ja õppides navigatsioonitarkusi.Saanud 22 aastaseks, anti “Herculese” juhtimine tema kätte ja temast sai Inglismaa noorim kapten.
Enam ei veedelnud teda India, mis oli liiga tuntud. Nüüd unistas ta hiiglaslikust avarusest Aasia ja Ameerika vahel. Seal asus Vaikne ookean, milles võisid olla peidus terved mandrid, või koguni maailmajaod.

18. sajandi teadlased ei suutnud kuidagi leppida mõttega, et peaaegu kogu lõunapoolkera on kaetud veega.
“Hispaanlased avastasid Ameerika, hollandlased Austraalia. Aga Suure Lõunamandri, meie planeedi kuenda mandri peavad avastama inglased.
1769 . a. lahkus Inglismaalt väike sõjalaev “Endeavour”, eesmärgiks avastada Lõunamander. Laeva kaptenisillal aga seisis kapten James Cook.

James Cook oli väljapaistvam Vaikse ookeani uurija.
Esimesel oma kolmest merereisist kaardistas ta Uus-Meremaad ja Austraaliat.Ta tegi lõplikult kindlaks Austraalia kontuurid, kuid ometi tõi reis pettumuse. Kaardistatud manner tundus liiga pisike, et olla loodetud Lõunamanner.
Cooki teine reis viis ta kaugele jäämägede ja udu kuningriiki, kuhu keegi varem polnud jõudnud.
Ometi ei purjetanud ta nii kaugele, et oleks avastanud Antarktikat.
Ta kirjutas oma päevikus:
“Maad, mis võivad lõunas leiduda, jäävad igavesti uurimata. Tihedad udud, lumetormid, kõva pakane ja teised laevadele ohtlikud takistused on neis vetes vältimatud. Ja raskusi suurendab veelgi otsitava maa kohutav ilme, mille loodus on mõistnud igavese pakase vangistusse.”
Kolmandal reisil purjetas James Cook Põhja-Ameerikasse otsima läbipääsu Atlandi ja Vaikse ookeani vahel. Läbipääs jäi aga leidmata
Kapten Cook hukkus Havai saarel, kus ta tülis pärismaalastega surmati.