Viikingite retked     

     Üle 1 000 aasta kerkis esile suur uurijarahvas - Põhjala muistseid meresõitjaid - viikingid. 
     Viikingid  olid head meremehed, kes julgesid purjetada ka avamerel. Nad seilasid tujukal Atlandi ookeanil, otsides ümberasumiseks uusi elupaiku. 

      Uurime viikingilaeva ehitust!
     Viikingid hakkkasid lihasjõule eelistama tuulejõudu. Laevad said endale kõrged raapurjed. Puri oli trapetsi kujuline ja oli kinnitatud raa - ülemise ristpuu - külge. Tormi ajal sai purjelina pinda rehvimisega vähendada. Selleks lasti raa allapoole.
     Raapurjega laevad kasutavad kõige paremini pärituult. Soodi abil, millega purje tüürpoordinurk oli kinnitatud, sai purje pöörata ja purjetada ka täisnurga alt puhuva külgtuulega. Pärituulega võis laev kihutada kuni 12 miili tunnis.
     Viikingilaev oli 24 meetrit pikk, 5 meetrit lai ja 2 meetrit kõrge. Laevu ehitati tammepuust ja laeva tekk oli tehtud männilaudadest. Laevaplangud olid kokku õmmeldud ja kinnitaud kaarte külge sitkete vitsade abil. Niisugune laev paindus tormis igas suunas, kuid jäi veekindlaks.
     Aerude jaoks olid kolmandasse planguritta raiutud augud, mida sai tormi korral sulgeda. Parda välisküljel rippusid meeskonnaliikmete kilbid. Need olid 1 meetrise läbimõõduga ning kaunistatud kollaste ja mustade kirjadega.

               Kuidas leidsid viikingid ulgumerel õige tee?     
     Viikingite tehnilisest varustusest on vähe teada. Õiget suunda määrasid nad veepinnal ujuva magneti ehk “leidarkivi" abil.
     Teine oli “päikesekivi”, mille abil sai pilviste ilmade korral teada päikese seisu. “Päikesekivi” oli kvartsist lääts, mille nõrgad läbi pilvede tulevad päikesekiired sädelema panid.
      Liikudes tundmatutes randades, sai hoovuste ja sügavuse uurimiseks kasutada loodi.
      Oma asukoha üle otsustasid nad tähtede ja päikese, hoovuste, vee värvuse, merelindude, jää või udu järgi.