VAKATÄIS TEADMISI  G. DURELLI "MINU PERE JA MUUD LOOMAD"  järgi.

     Niipea, kui me maasikaroosasse majja kolisime, leidis ema, et ma kasvan liiga omapead ja et mulle on lausa hädavajalik mingisugune haridus. Aga kuidas seda väiksel Kreeka saarel korraldada?       
     Kogu pere asus minu hariduse probleemi õhinal arutama.
     "Tal on aega õppida küll," ütles Leslie. "Ta oskab ju ometi lugeda, eks? Mina võin talle laskmist õpetada ja kui me endale paadi ostaksime, õpetaksin meresõitu ka.”
     "Aga, kallis, tal ei pruugi sellest tulevikus kuigi palju kasu olla," ütles ema.
     "Ta peaks saama mingi põhja sellistes ainetes nagu matemaatika ja prantsuse keel... ja ta õigekiri on kohutav.”
     "Lapsed, meil on tarvis ainult kedagi, kes Gerryt õpetaks ja tema huvisid arendaks," ütles ema.
     "Tal näib olevat ainult üks huvi," tähendas Larry salvavalt, "ja nimelt see õudne kihu kõik kohad igasuguseid elukaid täis toppida. Ma ei usu, et selle huvi arendamine kuigivõrd vajalik oleks. Meie elu on niigi alatasa ohus...
Alles täna hommikul tahtsin suitsule tuld panna ja tikutoosist lendas pagana pirakas kimalane välja.“
     “Mul oli rohutirts," torises Leslie.
     "Vaene poiss, ega ta siis paha pärast," ütles ema rahusoovlikult. "Ta on neist kõigist nii huvitatud.”
     "Mis siis ikka, kui sa pead talle vajalikuks igasugust kasutut kraami pähe toppida, siis minu kirjanikust sõber George on selleks parim mees," ütles Larry.

     Nõnda jäigi. George võttis minu õpetamist täie tõsidusega, ega lasknud end tagasi kohutada sellest, et saarel polnud õpikuid.
     Ta lihtsalt soris oma raamatukogus ja ilmus ühel päeval välja, kaasas igi-vana entsüklopeedia, mille kaartidelt me õppisime maateadust ja hulk põnevaid raamatuid emakeele õppimiseks. Matemaatikat õpetas ta lihtsalt mälu järgi.”
     Maateaduses tegime paremaid edusamme. Me joonistasime tohutu suuri, mäestikest kurrulisi kaarte ja märkisime nende peal ära huvitavamad kohad koos seal leiduvate tähelepanuväärsete loomadega. Meie kaardid olid tõelised kunstiteosed. Suured vulkaanid purskasid nii palju tuld ja sädemeid välja, et võis karta paberist mandrite süttimist; maailma kõrgeimad mäeahelikud sirasid lumest ja jääst nii heledalt ja siniselt, et ainuüksi neile pealevaatamisest jooksid külmavärinad üle selja. Meie päikesest pruunikspõlenud kõrbed olid täis püramiide ja kaameliküüre; sinised hoovused kandsid niihästi vaalu, albatrosse, pingviine ja merihobuseid kui ka torme, passaate ning head ja halba ilma; troopikametsad aga olid nii tihedad ja lopsakad, et lontsivad jaaguarid, väänlevad maod ja mornid gorillad suurivaevu tihnikutest läbi tungisid. 
     Need kaardid elasid, neid võis juba uurida, nende üle aru pidada ja ühtteist juurde lisada; ühesõnaga need kaardid tähendasid tõepoolest midagi.