Kuidas sündisid laevad?

    Inimeste esimesteks maanteedeks olid jõed. Vettekukkunud puutüve külge klammerdudes avastasid inimesed, et vesi kannab neid kerge vaevaga edasi. Puutüvel istudes võis selle liikuma panna käte või teivastega. 
     Täiuslikum veesõiduk saadi puutüve õõnestamisel vaheldumisi tule ja kirvega. Selleks, et paat tuleks laiem, kuumutati niisutatud paadikeret lõkke kohal ja venitati seda laiemaks vahelepandud pulkadega.  Niisugused paadid olid ka meie esiisadel.   
     Hiljem sündis ühepuupaadist kõrgendatud parrastega laev. 

  
                                                       Kajakid  
   
     Põhja-Jäämere kaldal elavad eskimod kasutasid paatide valmista-miseks ajupuid või vaalaluid.  
     Paadisõrestiku õmblesid nad kokku loomakõõlustega. Nii sai paat suurtes lainetes painduda, ega olnud jäik.  
       Pealt kaeti paat põhjapõdranahast kattega.  
       Nahksüstad võisid ka ümber minna, kuid vett neisse sisse ei pääsenud. Nad olid uppumatud.  
     Sõitja püsis vee peal ning sai kerge vaevaga aeru abil paadi õigeks keerata.  
     Kahelabalise aeru abil laveerisid eskimod osavalt jäätükkide vahel ja pidasid harpuunidega jahti hüljestele, morskadele ja isegi vaaladele.  
     Mõned nahkpaadid kandsid mitukümmend inimest. 
     Eestis võisid ka kunagi olla kasutusel sellised paadid, sest laevaplankude kohta tarvitati veel hiljaaegu sõna "laevanahk".