Kuidas saada polaaruurijaks?     

     Maadeavastamine pole kergete killast töö. 
     Sageli tabavad maadeavastajaid polaarretkedel mitmesugused raskused: laev võib külmuda jääse ja puruneda, ilma värske toiduta võivad nad haigestuda vitamiinipuudusse - skorbuuti, nende varbad võivad külmuda ja peale selle leidub veel paljusid teisi ohte nagu jääkarud, telgi alla tekkivad jääpraod, lumetorm jt. 
     Sellepärast peavad polaaruurijad  kasvatama endas sihikindlust, julgust ja otsustavust. NAD PEAVAD OSKAMA 
    * elada karmides polaartingimustes; 
    * valida õiget varustust ja toidutagavara;  
    * olema seltsimehelikud ja sihikindlad. 

                 Polaaruurija Fritjof Nansen     

     Kord, kui tulevane maadeuurija polnud veel seitsme aastanegi, juhtus tal kalapüügil õnnetus - terasest õngekonks lendas laia kaarega tema huule sisse. Meeleheitlikud katsed konksu välja saada ei andnud tulemusi. Hambad valust ristis jooksis poiss koju.  
     Kui ema tema huules konksu nägi, läks ta sõnalausumata kööki ja tuli noaga tagasi. Ise näost kahvatu, lõikas ta konksu otsustava liigutusega poja huulest välja. Väike Nansen ei teinud sellal piuksugi.  
     "Veel pole su käe haav kinni kasvanud, jalad on sul üleni kriime täis. Kes sinust küll saab," noomis ema. Nansen aga oli otsustanud saada maadeuurijaks.  
     Ema ei pannud pojale tema ettevõtlikkust pahaks. Vaevalt aga oli vahejuhtum õngekonksuga ununenud, kui Fridtjof koos noorema vennaga jälle metsa kadus. Ka õnged olid kaasa võetud. Ema mõtles, et peagi poisid väsivad, kuid päev veeres, lastest aga polnud märkigi. Juba vajus ööpimedus maale ning inimesed ümbruskonnast aeti jalule. Võibolla on nad kaljulõhesse kukkunud!  
     Lõpuks, kesköö paiku, nägid otsijad kahte väikemeest, kes kärisenud riided seljas, vedasid väsimusest vankudes kahevahel suurt kalakorvi. Poisid olid sütel kala küpsetanud nagu tõelised robinsonid ning seejärel sügavalt magama uinunud...  
     Järgmisel päeval ütles ema poistele: "See, mis eile aset leidis, ei tohi enam kunagi korduda! Kui te jälle tahate pikki retki ette võtta, siis meie teid ei keela, tingimusel, et te alati meile ütlete, kuhu ja millal lähete. Te olete meile kõik, pidage seda meeles!"  
     Ja poisid ei vedanud alt. Suve läbi seiklesid nad metsades, magasid telgis ja koobastes, seadsid üles püüniseid, lasksid vibudega loomi ja püüdsid kalu. Nad toitsid ennast sellega, mida metsast leidsid. Nad avatasid uusi mandreid, pidasid lahinguid väljamõeldud vastastega, sõitsid kõigil maailma meredel, sooritades üha uusi vägitegusid. Fridtjof tõmbas kõik, mis oli raske ja kättesaamatu, ta ei hoolinud pingutustest, et saavutada seatud eesmärki.