James Cooki reisid

     1746.a. suvel sõitis ühest Inglismaa sadamast välja söelaev “Hercules”. Kokkuhoiu pärast peeti laeval vaid kaht madrust, nii et väikesel meeskonnal oli üsna raske toime tulla. Laeva kapteniks oli ihne ja sünge habemik John Walker, pootsmaniks aga tema vend Henry. 

     Kui õhtu saabus, läks Henry trümmi, et veenduda, kas söekotid on hästi paigutatud. Trümmist tagasi tulles tiris ta käekõrval määrdunud riietega 14 aastast poisikest. 
     “Vaata, John, kelle ma leidsin!” ütles Henry . 
     Kuid John tõmbas kulmu kortsu: “Mis sa meie laeval teed!” kärkis ta. “Poiss, mis su nimi on?” 
     “Ma olen James Cook, sir, ja ma tahan saada meremeheks, et sõita Indiasse.” 
     “Ha-ha-haa,” naeris rõõmsameelne Henry. “Tööle võime su küll võtta, aga India asemel sõidame söelaadungiga Iirimaale."  
     “Noh poiss! Proovime, kas sulle meremehe amet on kontimööda. Näed seda purje seal. Temast kõrgemal pole laeval enam midagi. Roni masti otsa ja päästa puri lahti!” 

     James vaatas üles ja hirm hakkas tema südant nöörima. Alt paistis puri olevat taskurätisuurune. Mõlemad vennad jälgisid poissi tähelepanelikult. Kuid James ei mõelnud pikalt. Ta sülitas pihku ja hakkas vante mööda üles ronima.  
     “Ta jõuab veel Indiasse, olgu selleks tarvis kasvõi taevasse ronida!” 
     Lõpuks oli köis lahti päästetud ning meremehe-eksam sooritatud. 
     “Jaa, poisist võib asja saad,” nõustus isegi John, lastes vuntside vahelt välja vägeva suitsupilve. 
     Nii läks suur meresõitja James Cook esmakordselt merele. 
 
     James Cook polnud tavaline  junga. Pärast rasket tööd istus ta raamatute taha, lugedes kuulsatest merereisidest ja õppides navigatsioonitarkusi.Saanud 22 aastaseks, anti “Herculese” juhtimine tema kätte ja temast sai Inglismaa noorim kapten. 
     Enam ei veedelnud teda India, mis oli liiga tuntud. Nüüd unistas ta hiiglaslikust avarusest Aasia ja Ameerika vahel. Seal asus Vaikne ookean, milles võisid olla peidus terved mandrid, või koguni maailmajaod.