"Muumipapa memuaarid"  IV                  Tove Janssoni järgi

     "Mereorgesster" oli stardivalmis. Nüüd ei suutnud Fredrikson mõelda millelegi muule, kui laeva vettelaskmisele. Ta ronis laeva põhja alla ja muretses seal. Kuulsin teda pomisevat:
     "Ta on kõvasti kinni. Seda ma arvasin. Nüüd tuleb alles kuupaiste…!"
     "Mereorgesster" püsis oma kohal kõvasti kinni, kummirattad olid sügavale maasse vajunud ja laev ei liikunud tolligi paigast. Fredrikson istus maha, pea käppade vahel.
     "Ole kallis, ära nii koledasti kurvasta," palusin mina.
     "Ega ma ei kurvasta. Ma mõtlen," kostis Fredrikson. "Laev istub kinni. Teda ei saa kuidagi jõkke. Siis peab jõe laeva juurde saama. "
     Äkki hüüatas Fredrikson valjusti. "Dront Edward! Tema peab jõkke istuma."
     "On tal nii suur saba?" pärisin.
     "Palju suuremgi," kostis Fredrikson lühidalt. "Hüva, tee kähku!"
     "Kas need drondid on ka tigedad?" küsisin ettevaatlikult, kui me piki kallast allajõge läksime.
     "On küll, " vastas Fredrikson. "Aga kellelegi peale astuvad nad ainult kogemata. Pärast nutavad nädal otsa. Matusekulud võtavad ka enda kanda."
     Äkitselt Fredrikson peatus ja ütles: "Kohal."
     "Kus?" küsisin mina. "Kas ta elab selles tornis?"
     "Need on jalad, " selgitas Fredrikson. "Tasa, nüüd ma hüüan."
     Pärast neid sõnu karjus ta täiest kõrist: "Halloo seal üleval! Fredrikson siin all. Edward, kus sa täna supled?"
     "Meres, nagu ikka, sa liivakirp," vastas ülevalt kõuekõmin.
     "Suple jões! Liivapõhi! Hea pehme!" röökis Fredrikson.
     "Vale ja pettus," ütles dront Edward. "Viimne kui käbi teab, et jõgi on kubinal kive täis."
     "Oh ei! Liivapõhi!" hüüdis Fredrikson.
     Dront pomises natuke aega endamisi ning lausus lõpuks: "Hüva, ma suplen selles sinu jões. Vaata ainult ette! Sa tead, kui õrnad jalad mul on."