"Muumipapa memuaarid"  II

                                                                                  Tove Janssoni järgi

      Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, laskis Fredrikson parajasti võrku ojja.
     "Hommikust," ütlesin ma. "On siin kala?"
     "Ei ole," kostis Fredrikson. "On ainult sünnipäevakink."
    See oli tüüpiline Fredriksoni vastus. Ta tahtis sellega lihtsalt öelda, et oli võrgu saanud kingituseks oma vennapojalt, kes oli selle ise kudunud ja kes oleks võinud kurvastada, kui võrku iialgi poleks vette viidud. Vennapoja nimi oli Nuhkloom ning ta elas ühe sinise kohvipurgi sees ja kogus peaasjalikult nööpe.
     Pärastpoole läksime läbi metsa ja jõudsimegi Nuhklooma kohvipurgi juurde. Fredrikson võttis välja seedripuust vile, millel hernes sees kõrises ja vilistas kaks korda. Silmapilk lendas purgikaas pealt ja Nuhkloom hüppas välja.
     "Tere hommikust!" hüüdis ta. "Kui tore! Kas sa ei pidanud mulle täna oma suurt üllatust näitama?"
     Siis läksime veel veidi maad edasi. Fredriksoni kõrvade järgi nägin, et ta oli tulvil salajast põnevust. Viimaks peatus ta ühe sarapuupõõsa juures, pööras ringi ja silmitses meid tõsiselt.
    "Kas seal ongi sinu üllatus?" sosistas Nuhkloom hardalt.
     Fredrikson noogutas. Pugesime pidulikult sarapuupõõsasse ja jõudsime sealtkaudu lagendikule. Keset lagendikku seisis laev, tõeline suur laev!
     See oli lai ja tüüakas nagu Fredrikson ise, täpselt niisama kindel ning iseteadev. 
     Mul polnud laevadest vähimatki aimu, ent minus tekkis otsekohe tugev tunne nii-öelda selle laeva põhimõttest endast, mu seiklejasüda hakkas kloppima ning ma haistsin mingit täiesti senitundmatut vabadust.