Muumipapa
memuaarid I
Tove Janssoni järgi
Ronisin kalda pealt ojja ning
hakkasin millelegi mõtlemata leiges vees edasi sumama. Oja voolas nii, nagu ojad ikka
voolavad, mänglevalt ja kiirustamata. Mõnes kohas oli ta päris madal ja selge ning
võis näha kivikesi ojapõhjas, teisal läks ta sügavamaks, tumedamaks ja vaguramaks.
Päike paistis juba üsna madalas ning oli punane.Ta heitis mulle männitüvede vahelt
valgust vastu, ma pigistasin silmad kinni ja kahlasin edasi.
Niisiis, säilitades vabadust ja iseenesest lugupidamist, sumasin
ma piki oja edasi, kuni tasane lõbus heli mu mõtted katkestas. Keset oja käis vurinal
ringi ilus pulkadest ja jäikadest puulehtedest tehtud vesiratas. Seisatasin jahmunult.
Järgmisel silmapilgul kuulsin ma kedagi lausuvat:
"See on katse. Pööretearvestus.”
Kissitasin silmi vastu päikest ja nägin mustikavarte vahelt
tõusmas kahte õige suurt kõrva."Kellega mul on au?" küsisin.
"Fredrikson," vastas suurekõrvaline. "Kes sa ise
oled?”
"Muumitroll," vastasin. "Põgenik, kes on
sündinud iseäraliku tähtkujude seisu ajal.”
Ja ma ronisin ojast välja, võtsin Fredriksoni kõrval istet
ning jutustasin talle oma lapsepõlvest. Lõpuks teatasin Fredriksonile, et olin
otsustanud hakata seiklejaks.
Fredrikson kuulas tõsiselt ja lingutas kõrvu õigel kohal. Kui
ma vait jäin, mõtles ta tükk aega ning lausus lõpuks:
"Tähelepanuväärne. Väga tähelepanuväärne.”
"Eks ole," sõnasin tänumeelselt.
Kuidas see ka oli, päev lõppes ilusasti ja ma soovitan
igaühele, kelle süda on rahutu, jälgida hästitehtud vesiratast, mis mõnes ojas
vurinal ringi käib. Seesuguste vesirataste valmistamise kunsti * olen ma hiljem õpetanud
oma pojale Muumitrollile.
*Seda tehakse nõnda, et kõigepealt lõigatakse kaks väikest oksaharki ja
torgatakse need teineteisest natuke maad eemal liivasesse ojapõhja. Siis tuleb otsida
neli pikka kõva puulehte ning torgata nende keskkohast läbi üks tikk, nii, et nad
moodustaksid tärni. Seejärel pannakse lehtedega tikk ettevaatlikult oksaharkide peale ja
vesiratas hakkabki pöörlema. |