Jõulutoidud

Söömisele pandi jõulude ajal erilist rõhku, sest jõulusöömaaeg avaldas maagilist väge sööja edaspidisele jõule ja tervisele.
Vanasti elati talus õige kehvalt - söödi aganaleiba ja silku - liha oli laual haruldane toit. Toitu jagas pereisa ning lastel ei olnud õigust oma käega leiba võtta.
Jõulude ajal püüti ometi lauale tuua kõige paremaid toite ning rohkesti süüa. Sel ajal oli ka lastel õigus voli pärast toitu võtta.

Jõulutoidud.
Kõikjal olid jõululaual liha, vorstid ja puhtast rukkijahust tehtud leib. Siin seal anti liha kõrvale ka kapsaid. Rannatalus anti liha asemel ka kala. Ka herned ja oad olid jõululaual. Usuti, et hinged meelsasti ube ja herneid söövad.
Jõululaualt ei tohtinud puududa ka puder. Usuti, et, kui putru ei söödud, tabab peret õnnetus.
Jõuluajal tehti ka õlut.
Pudrusöömise komme pärineb paganluseajast. Puder oli ohvritoit, millega põlluhaldjaid ja viljavaime söödeti.
Tangupudruga täideti jõuluvorstid ja verivorstid.
Usuti, et jõuluvorste tuleb süüa täielikus vaikuses.
Jõuluputru viidi tingimata ka õue majavaimudele. Kui hommikuks kauss tühi oli, arvati, et majavaimud järgmisel aastal peresse heatahtlikult suhtuvad..
Õue- ja majahaldjatele ning veehaldjatele ohverdati ka jõuluõlut.

Muiste oli nii, et iga perevanem pidi jõulude ajal ohverdama vaimudele. Ohvriks oligi jõuluorikas. Jõuluorikat kasvatatud ja tapetud salaja. Jõuluorikas küpsetatud tervena ahjus ja pandud jõululauale. Suhu pandud jõulupõrsale vitsakimp.
Jõulude ajal jõuluorikat ei söödud. Jõulude ajal söödi vaid seapea, seajalad söödi alles vastlapäeval.
Seasooltest ja verest tehti verivorste tangudega ning keedeti verikäkke.
Lastele anti seakärss - siis nad ei tustivat õue üles.

Kel puudus jõud ohverdada looma, võis selle asendada kas rukkiorikaga või taignast küpsetatud seakujulise jõuluorikaga.

*Rukkiorikas oli lõikuseaja viimane rukkiviht, mis jõulude ajal tuppa toodi.
Jõululeibu küpsetati varakult jõululaupäeva hommikul.
Jõulude aegu küpsetatud leibadest hoiti mõned alles kevadeni ja anti siis pereliikmetele. Usuti, et kõik, mis pärit jõulust, toob õnnistust. Arvati, et jõululeib säilib kaks aastat, ilma, et ta halvaks muutuks.

*Jõulude ajaks aga küpsetati rukkijahust eriline leib, mis oli vormitud põrsa sarnaseks. Seda kutsuti jõuluorikaks. Jõuluorikale vajutas perenaine võtmega sea tunnusmärgi peale. Jõuluorikas kaeti laual valge rätikuga ning temalt oodati õnnistust järgmise aasta toidule.
Jõuluorikas jäi lauale kogu jõulude ajaks kuni kolmekuningapäevani. Pühade lõpul viidud jõuluorikas viljasalve, kuhu ta jäi kevadeni. Siis anti ta loomadele.
Loomade jaoks küpsetati jõulude eel erilist leiba. Sageli tehti loomade jaoks küpsetatud leivale auk sisse, pisteti küünal auku ja lasti kogu öö põleda. Küünlatuli pidi leiva maagilist väge kasvatama ja viljasaaki suurendama.
Jõuluööks jäeti lauale kolm tervet leiba - siis jätkuvat leiba ka tuleval aastal.
Poolt leiba ei tohtinud aga lauale panna.

Kui siis leib laualt võeti, kuulatati hoolega, kas ei kostu käginat. Kägin ennustas rikast aastat. Kägisemist peeti märgiks, et inglid või head vaimud on toite maitsnud ja annavad söögi eest rohket lõikust.
Et vikatid teravad püsiksid pisteti jõululeiva alla noad.

*Meie ajal küpsetatakse jõuluks loomakujulisi piparkooke. Neis on säilinud mälestus muistsest ohvrist.

Jõululaud.
Jõuluõhtul peeti tavaliselt suur söömaaeg ja mitu väikest. Süüa tuli kas 12, 9, 7 korda, et viljasaak edeneks. Pereisa luges söögipalve ja õnnistas roogi. Jõulusöömaajal ei tohtinud rääkida ega naljatada.
Jõululaual pidi toit seisma kogu öö.

Jõululaualt pühitud raasukesi hoiti hoolega alles ja tarvitati haiguste vastu.
Lauaalune oli jõulude ajal püha koht.
Mõnel pool puistati laua alla teri, mis hommikul kokku pühiti ja loomadele anti.
Laua alla vaatamine oli jõuluööl rangelt keelatud. Usuti, et vaimud võivad laua all viibida. Seepärast jäeti kõik, mis laualt pudenes maha, vaimudele.