Pitsikuduja
Kalju Saaberi järgi
See on aeg, kui sügissajud
lõpevad ja pliit hakkab hästi tõmbama. Tuli leegitseb julgelt ja soojalt ning suits
tõuseb korstnast otse ilmasambana üles.
Ühel hommikul on jäälilled akendel.
"Vanaema," ütlen mina, "vaata, mis see on."
"See on niplispits," arvab vanaema.
"Kes seda teeb?" tahan teada. "Eks ikka
pitsikuduja, kes muu," kostab vanaema. Ega sa teda ennast näegi, ainult tema
näputööd," seletab vanaema.
"Näputööd …?" vean näpuga mõtlikult piki
jäälilli ja muinasjutulisi lehepalmikuid.
“Kas tal mustrilehte ei olegi?" imestan edasi.
"Tema teeb kõike peast," ütleb vanaema.
"Kas sina teed ka peast?" küsin.
"Vahel peast, vahel mustrilehelt," tunnistab vanaema.
"Näh, kui tuleb niplispitsi kuduja, on minulgi aeg tubasemaks jääda," seletab
vanaema ja võtab omagi kudumistöö käsile.
Ning vanaema muudkui
koob ja koob ja ka pitsikuduja kardinad lähevad aknaklaasil aina peenekoelisemaks ja
õrnemaks.
Ometi on vanaema kootud asjad ilusamad, värvilisemad ja
soojemad. Vanaema kudumistöös on alati mõni punane triip või leegitsevkollane täpp
sees nagu tuli pliidi all. |
 |
"Miks pitsikuduja
punast triipu ei koo?" pärin mina.
"Tema pelgab punast jutti," kostab vanaema.
"Tema kasutab aina valget ja hõbedat."
"Nagu puusärgis," ütlen mõtlikult ja kohkun ise.
"Nagu puusärgis," kordab vanaema täiesti
häirimatult.
Jah, vanaema kootud asjadega võib õue minna. Ennäe,
pitsikuduja on õige nobedaks ja vallatuks läinud - ta on jõudnud kududa vanaisa
habemesse ja hobuse lõuatsiudemetest paksult sädelevaid niite.
Niplispitsi kuduja on nii niplis, et võtab mul kohe naksti
ninast kinni!
Aga vanaema kootud kinnas, kus punane jutt ja leegitsevkollased
täpid, kaitseb mind.
1. Ütle teiste sõnadega:
leegitsema -
.................................................................................
kostma -
.......................................................................................
pärima -
........................................................................................ |